Näki raamat - Matthias Johann Eisen

Matthias Johann Eisen

Näki raamat

1. Vanataadi poiss ja tüdruk

P. Rootslane Võnnust.

Vanataat võtnud enesele tüdruku ja tallipoisi, kes ta pikse hooste eest hoolt pidivad kandma.

Sui läks pea mööda. Vanataat oli oma uute orjadega väga rahul. Andis neile luba mõne korra ka maa peale vaatama minna, aga selle tingimisega, et ikka õigel ajal tagasi pidivad tulema.

Korra palusivad jälle luba maa peale minna. Vanataat andis. Läinud teised pulma. Seal söödud ja joodud homikuni.

Vanataat saanud aru, et orjad kadunud. Kohe saatis neile sõna, et aeg koju tulla. Need aga ei pannud seda tähelegi, pidasivad pulma lusti edasi.

Vanataat vihastas selle üle, et poiss ja tüdruk ta sõna ei kuulnud. Pani kohe tüdruku vete vallavalitsejaks (näkiks), poisi aga lõi tuuleks.

Ütles veel, et näkk piab nii kaua vees olema, kuni ta järve või jõe vee jõuab auruks muuta ja tuul nii kaua mööda maailma ümber jooksma, kuni keegi teda näeb.

2. Krahvi tütrest näkk

M. Aija Veelt.

Korra elanud üks rikas krahv, kellel väga ilus tütar olnud. Üks noormees viinud selle krahvi tütre eksiteele. Krahvi tütrele sündinud poeg.

Krahvi tütar tahtnud seda häbi varjata. Läinud Jaani öösel lapsega metsa ja hukanud lapse seal ära.

Pärast lapse surma tunnud krahvi tütar aga suurt südame valu ja kahju lapse pärast. Ei saanud enam kusagilgi rahu ega võinud ennast teiste inimeste silma anda.

Meele ära heitmiseks läinud jõe kaldale ja hüpanud jõkke. Aga jõeski ei leidnud ta surma, vaid jäenud jõkke igavesti elama. Seal elab ta praegugi veel. Teda hüütakse näkiks.

Jaani ööse tulla ta jõest välja ja otsida lapse hauda. Ei leia seda aga ilmaski. Kui poole öö aeg mööda, piab ta jälle jõkke tagasi minema. Tuleva Jaani ööse võib ta jälle jõest välja otsima tulla.

Sest ajast saadik piab ta inimeste vasta viha, iseäranis noorte meeste vasta. On ju ometi noormees teda petnud. Kes selle vee sisse juhtub minema, kus näkid asuvad, selle nad ära uputavad.

3. Hoiatav näkk

J. Rootlane Võnnust.

Madise Vanaveske jões olnud näkk. See näkk näidanud ennast tihti. Vahel olnud naene, laps süles, enamisti aga ikka tüdruk.

Iseäranis nääri ööse istunud ta jää peal. Jaani ööse laulnud ta, nääri ööse aga nutnud.

Läinud keegi nääri ööse üle jää, sellele ütelnud näkk: “Kuule, ära mine, pia kinni!”

Kes siis tagasi läinud, sell pole viga ühtigi olnud. Kes aga edasi läinud, upunud ära.

Korra käinud üks mees üle jõe. Näinud näkki jõe peal. Mees olnud julge, ei kartnud midagi. Küll hüüdnud näkk: “Pia kinni, ära mine!” Pole teine ometi hoolinud, läinud edasi. Jää murdunud katki, mees upunud ära.

Viimaks pole palju keegi sealt enam julgenud käia.

Korra olnud nääri öösel ühel mehel üle jõe asja. Läinud sinna. Näinud jää peal ühe tüdruku istuvat ja nutvat.

Mees mõtelnud kohe, et see vast näkk on. Nii olnud ka. Näkk hüüdma: “Kuule mees, ära mine, pia kinni!”

Mees jäenud seisma, küsinud: “Mis sa tahad?”

Nüüd ütelnud näkk: “Tuhat tänu sulle selle eest! Sa oled mind vaevast peastnud. Sa oled esimene, kes minuga midagi köneles. Mina olen tüdruku tütar. Mu ema sünnitas mind kahekümne aasta eest nääri ööse siin jää peal, uputas ennast aga minuga ühes siia ära. Sest saadik pian ma iga nääri ja Jaani ööse siin olema. Ma võisin siis alles lahti saada, kui keegi inimene minu käest midagi küsib. Et sa oled küsinud, peasen ma ära!”

Sedamaid kadunud näkk ära.

Mees läinud, käinud, kus tarvis. Jõudnud ilma äpardusteta koju. Kõnelenud lugu teistele.

Sest saadik pole seal keegi näkki näinud.

Mehel olnud selle aasta väga õnnelik elamine. Kõik, mis mees ette võtnud, läinud hästi korda.

Jakob Preimann’i suust (kust?)

4. Lapsed näkiga ratsa sõitmas

M. Eisen Vigalast.

Hulk lapsi mänginud korra jõe ääres karjamaal. Ilus valge hobune tulnud nende juurde, päitsed peas. Hobune olnud ütlemata vagane.

Üks poiss läinud hobuse juurde, silitanud hoost. Ütelnud siis teistele: “Hakame õige ratsa sõitma!”

Teised vasta: “Hakame!”

Vanem poiss viinud hobuse suure kivi äärde, hüpanud selga. Teised taga järel. Olnud hulk lapsi, aga ruumi puudust ei tulnud siiski. Hobune veninud nagu pikemaks.

Üks laps olnud veel järel.

See ütelnud: “Teil kõigil hea istuda! Kas mina siis niki näki peale pian istuma!”

Selle sõna peale kadunud hobune nagu tuul laste alt ja joosnud tuhat nelja jõkke. Harkis jalgadega jäenud lapsed maha seisma.

Nüüd alles saanud lapsed aru, et nad näki selga istunud.

5. Lapsed näkki narrimas

J. Reitvelt Veelt.

Lapsed mänginud korra jõe ääres.

Näkk pistnud pea veest välja, käskinud lapsi vette tulla.

Lapsed teadnud aga juba näki ära. Ei läinud vette. Narrinud eemalt kalda pealt näkki ja ütelnud:

“Näkk näkk, nõela varas,

Kuue kinganaela varas!”

Kui näkk seda kuulnud, et lapsed teda narrinud, pistnud kohe pea vee alla ja kadunud ära.

Anna Kingissepa suust Halingast.

6. Lapsed ja näkk

J. A. Kangur Jäärjast.

Vanemad läinud külasse. Ütelnud lastele:

“Et ärge minge kaevu äärde, näkk tõmmab teid sisse! Eile istus näkk kaevu salve peal!”

Vanemad läinud ära. Lapsed joosnud kohe kaevu äärde vaatama, kas näkk seal.

Näkk istunud kaevu salve peal ja pillunud väiksid kiva maha.

Lapsed korjanud kiva kokku. Kividest saanud uad. Lapsed tahtnud ube süüa. Vanem tütar keelanud aga teisi, et näkk seda viisi enese juurde petab ja siis sisse kisub.

Näkk vihastanud seda kuuldes. Karanud kaevu.

Sealt läinud lapsed jõe äärde lilli noppima.

Näkk istunud sarapuu põõsa otsas, raputanud pähkleid maha.

Vähemad lapsed läinud jälle korjama. Vanem tütar keelanud neid. Ütelnud, et see näki kavalus olla.

Kui vanemad koju tulnud, kiitnud nad vanemat tütart, et see teisi lapsi nii hästi hoidnud. Muidu oleks näkk nad ära uputanud.

Maret Kartau suust, 80 a. vana.

7. Näkk lapsi taga ajamas

J. P. Sõggel Paistu-Kaarlist.

Ema keelnud lapsi tihti järve äärde minemast. Järves elada kuri näkk, kes lapsed kinni võtta ja järve viia.

Lapsed kuulnud ema sõna. Korra tulnud neile ometi tahtmine järve äärde mängima minna.

Järve äärde saades näinud nad näki seal noore rohu peal söövat. Lapsed kartma, pannud koju poole plagama.

Näkk lastele järele. Küll lapsed joosnud valjusti, aga ikka tahtnud näkk neid kätte saada.

Viimaks jõudnud lapsed ometi õnnega koju. Vaadanud veel tagasi. Ei näkki enam näha kusagilgi.

8. Sõimav näkk

O. Hintzenberg Tapalt.

Ärvita rabas olnud enne suur umbjärv, mis ikka enam kinni kasvab. Seal rabas kasvab palju jõhvikaid. Külalapsed käinud neid sealt noppimas.

Korra olnud salk poissa ja tüdrukuid marju noppimas. Üks kask kasvanud viltamisi järve kaldal.

Korraga näinud marjulised järve kaldal puu otsas ilusa valgete riietega naesterahva. See tõmmand ikka käega ja kutsunud lapsi.

Lapsed olnud väga ehmatanud. Ei julgenud paigastki liigutada.

Viimaks saanud näkk aru, et lapsed ei tule. Hakanud lapsi sõimama kõigesuguste roppude sõnadega. Selle peale hüpanud näkk kilgates järve, nii et sambla tükid taeva poole lennanud. Tüki aega kostnud veest veel laul, kuni viimaks kõik ära kadunud.

Lapsed joosnud hirmuga koju. Ei julgenud enam mitmel ajal sinna marjule minna.

Jüri Kelneri suust Merjast, 74 a. vana.

9. Näkk last nõudmas

H. Kosesson Tarvastust.

Tarvastu naene läinud korra oma väikse lapsega mööda Võrtsjärve äärt külasse. Käinud tüki maad ära.

Korraga kuulnud pilliroos nagu solinat. Naene hakanud sinna poole vaatama. Näinud: pilliroos pesnud ennast üks ilus naesterahvas.

Naist nähes jätnud peseja pesemise seisma ja hakanud naese peale vahtima. Naene ehmatanud ära, ei saanud esmalt sõnagi suust.

Näkk varsti naese käest küsima: “Anna see laps minule!”

Naene toibunud siis nii palju, et Jumala nime saanud appi hüüda.

Seda kuuldes kadunud näkk solinal vee alla ära. Ei enam näha midagi.

10. Mees näki eest põgenemas

D. Pruhl Metsikust.

Mees läinud hoost otsides jõe äärt mööda edasi. Korraga kuuleb väikse lapse nutu äält. Ei saa aru, kust poolt see nutu ääl tuleb.

Mees hakab sinna ja tänna vahtima ja kuulama. Nutu ääl kuulub aga korra siit, korra sealt.

Mees tüdis otsides ära, hakas jõe äärt mööda edasi minema.

Korraga näeb: jões kivi otsas istub valges riides naesterahvas ja sueb juuksid. Juuksed läigivad teisel tõuseva päeva käes nagu kuld.

Mees saab aru, et see näkk on. Katsub, et jõest eemale jõuab. Kardab, ehk näkk meelitab jõkke, uputab ära.

Mõni aeg peale upunud sinna jõkke üks mees ära.

Sohvi Pruhli suust Palmsist, 84 a. vana.

11. Laps nutmas

J. Prooses Orust.

Pere vanaisa läinud jõest vett tooma. Väljas olnud kange külm ilm.

Jõe ääres istunud väike laps ja nutnud.

Taat ütlema: “Lapsuke, miks sa nutad? Ons sull külm? Mine meile sooja! Vaata ette, et näkid siin sind jõkke ei tõmma!”

Nii pea kui taat näki nime nimetanud, kadunud laps nagu suits ära.

Sest saanud taat aru, et laps just näkk olnudki.

12. Kadunud näkk

D. Pruhl Metsikust.

Pihlaspää külast viidud vana surnuhoone Mustoja randa. Seal tehtud sest rannale võrgu ladu.

Korra läinud rannarahvas homiku vara merele, vara enne koitu. Neid olnud suur seltskond mehi.

Korraga näinud mehed: merelt tulnud hästi uhkes riides naesterahvas, tulnud randa, läinud lattu.

Mehed vaatama, mis naesterahvas seal teeb. Muist mehi jäenud lao ümber vahti pidama, teised jälle läinud tulega ladu läbi otsima.

Küll otsitud ja otsitud, aga mingisugust naesterahvast ei leitud.

Siis alles saadi aru, et merelt tulija uhke naesterahvas keegi muu ei olnud kui näkk.

Liisi Gutbachi suust Pihlaspää külast 60 a. vana.

13. Mees Üllikjärve ääres

D. Pruhl Metsikust.

Palmse Võsu küla juures oli enne järv. Enam kui 30 aasta eest kaevati sealt kraav merde ja lasti järv tühjaks. Nüüd on järve asemel põld ja heinamaa. Järve nimi oli Üllikjärv.

Ühel pühapäeva õhtul läinud vanasti üks mees Üllikjärve äärest hoost otsima. Otsinud, aga ei leidnud kusagiltki. Hooste kellasid polnud kuulda. Läinud ju pimedaks.

Mees mõtelnud: Nüüd ei maksa enam otsida, kellasid ei kuule ka. Puhkan õige natukese. Homiku valge ajal hakavad hobused sööma, siis kuulen kellasid, leian hobused üles.

Istunud suure männa alla maha, lasknud käsipuusakille, kuulanud, kas kuulub kusagilt hooste kellasid. Uni kippunud peale, mees jäenud tukkuma.

Korraga kuulnud ilusat pilli äält. Teinud silmad lahti, vaadanud järve peale. Eemalt paistnud üks luik. See tulnud ujudes mehe poole. Mees kuulnud ilusat naesterahva laulu järve poolt.

Mees hakanud paremini järve poole vaatama. Ei olnud luik, kes ta poole tuli, vaid ilus naesterahvas.

Mees kohe arvama, et see näkk on. Kartnud, et näkk ta oma seltsi meelitab. Vajutanud silmad kinni, aga ikka seisnud näki kuju ta silma ees. Ka laulu ääl kostnud ikka ta kõrvu.

Mees maas nagu alvatud, ei saa liigetki liigutada.

Ilus naesterahvas tulnud just ta ligi kalda äärde, vaadanud mehe peale, naeratanud armsasti. Siis hakanud jälle kesk järve poole tagasi minema.

Läinud tüki maad eemale. Siis tõusnud püsti. Püsti tõustes kuuldud suurt sulpsatust järve peal, nagu oleks suur kivi vette visatud.

Ilus naesterahvas olnud korraga kadunud. Seal, kus ta püsti tõusis, vahutanud järve vesi ja ajanud pullisid vee peale.

Päev tõusnud varsti selle peale. Mees tõusnud püsti, vaadanud: hobused seisnud üsna ta ligi mändade all. Ei kuulnud sugugi, mill hobused sinna tulnud. Vist olivad ju õhtu seal.

Sest saadik ei läinud mees enam ööse Üllikjärve äärde.

14. Tund on tulnud, meest on vaja

J. Vaine Tarvastust.

Üks herra sõitnud korra üle jõe.

Silla otsas heinamaal istunud näkk kivi otsas ja laulnud ühte viisi: “Tund on tulnud, meest on vaja!”

Herra lasknud hobusele piitsa anda ja sõitnud kärmesti edasi.

Natuke maad jõest eemale tulnud üks mees jookstes vasta, riided süles.

Herra küsinud, kuhu jooksja läheb.

See vastanud: “Ujuma!” Ja ruttanud ise jõe poole.

Herra lasknud kutsari mehe tagasi tuua ja tunni aega tõlla juures kinni pidada.

Siis lasknud mehe lahti ja käskinud ujuma minna.

Mehel ei olnud enam sugugi himu ujuma minna. Mees tänanud herrat südamest, et herra mehe upumise surmast peastnud.

15. Kära ja müra järvel

O. Hintzenberg Lehtsest.

Korra olnud Koonukõrve taat suurel järvel (Pruuna vallas) kalal. Õhtul hakanud vihma sadama.

Taat vedanud küna kaldale, pöörnud pool kummuli, teinud tule lõke ülesse ja paistnud ennast, ise küna serva all olles, tule paistel.

Küll olnud järve peal solistamist kuulda. Seal lauldud ja tantsitud, nii et vesi üsna laenetanud.

Viimaks tulnud keegi ja koputanud mitu korda küna põhja peale. Selle peale hüpanud koputaja ise jälle järve tagasi.

Nii kestnud müra kaua edasi. Vanamees aga uinunud magama.

Homikul hakanud uuesti kalu püüdma. Saanud nüüd nii palju, et enam ei jaksanud ühe korraga koju viiagi.

Kaarel Evartovi suust Lehtsest.

16. Kivi otsas istumas

J. Kangur Jäärjast.

Jäärja Alliku talu maa peal on päratu suur kivi. Pisike oja tire jookseb kivist mööda lõune poole jõkke. Enne vanasti seisnud see kivi paksus metsas. Siis käinud näkk jõest sagedasti selle kivi otsas istumas.

Karjased näinud seal näkki: ilusa näoga noor neiu, rohelised juuksed peas, sinine jakk seljas, punased sukad jalas. Lambad läinud tihti süües ta juurde. Näkk visanud väikeste kividega lammaste poole. Lambad joosnud laiali.

Korra olnud vana saunaema karjas. Püüdnud näkki näha saada. Näkk seda nähes hüpanud kivi pealt maha ja joosnud läbi variku suurde jõkke. Vesi plahvatanud üle pea.

Kui väiksed lapsed karja tulnud, olnud näkk jälle kivil istumas ja ennast soendamas.

Aega mööda raiutud mets maha. Sest saadik ei tule näkk enam kivile istuma.

17. Kütt ja näkk

O. Hintzenberg Lehtsest.

Mees hulkunud tihti püssiga mööda metsa. Korra olnud jälle Valge jõe ligidal. Olnud vara homiku, tedrede mängu aeg.

Mees läinud edasi, näinud: naesterahvas kõndinud järve ääres. Naesterahval helekollased juuksed ja pruun nägu.

Mees mõtelnud: “Kes see ometi nii vara piaks siin jõe ääres olema?”