Tammiste küla «veskitondid» - Lydia Koidula

Lydia Koidula

Tammiste küla «veskitondid»

*

Eidekene, hellakene!Armastus kui arga linduoma leitud oksadele, vaba metsavarjudele silma sala seletuselõnne häälel hüüdemaie,puhkepaika pidamaie. Ei tematunne teise tungi, targa keelekeelamisi, osava hääle hõikamist.

Küünlakuu õhtupime hingas õues. Tuulehoog vilistas ja kiunus korstnast läbi, pühkis läbi metsa ja üle nõmme, et puud nutsid käes ja oksad nagu raske vaeva all ohkasid; lõi vastu Tammiste veski väikest akent, et ruudud lõgisesid ja väsinud, lahja küünlaotsake ahjurinna äärel vahetevahel, nagu unistaja laps. tukkudes pead tuuleõhu käes kõigutas, mis paberitüki läbi aeg-ajalt tuppa tungis, mille eide osav käsi lõhkise alumise ruudu ette oli liiminud. Kui vanarahva sõna tõsi oli, et kui küünlapäeva aegu härg räästa alt juua sai, siis maarjapäeva aegu kukk nokka kasta ei pidanud saama, – siis võis Tammiste veski kollasekaelaline kukk maarjapäeva tulekut rahuga oodata: õues oli maa kivikõvaks külmetanud, ehk küll lumi siit ja sealt musta maad juba hangede alt välja oli päästnud.

Nagu valge lõng näitas jalgtee veskist edasi maantee peale, sealt paremat kätt Nudjaste kõrtsi, pahemat kätt läbi paksu metsa ja lagunud varemetest mööda linna poole. Aga tee seisis täna veel tühi kui muidu ja igav tuulevuhin puistas tuisku ja mineva-aastasi närtsinud lehti kraaviäärtele üles. Kes täiearuline inimene oleks ka niisuguse ilmaga kardetavat teed koledast metsast läbi ja hirmsaist veskivaremetest mööda läinud käima? Varemetest, kus täna vististi Kiviveski tondid kõige parajamalt mässamas võisid olla?! Niisugune julgus oleks ka kõige parem ise oma surma otsimine olnud! Ei Saardaru külast ei olnud keegi nii kergemeelne ega meeletu, ei Saardarust ega Uuekülast ega mujalt ümberkaudselt.

Tammiste veski toas vurasid vokirattad tuuleveskiga võidu: talvekedrus tahtis lõpetada; oli tänavu muidugi» kauemale ulatanud, kui õigus oli, sest küünlapäev oli juba möödas. Selle eest olid ketrajate suud soiku jäänud, mis voki ees haruldaseks looks kiidetakse. Aga mis ime? Kes ketrajate otsa vaatas, see arvas vist: «Kuuekümneaastase eide ja kaheksateistkümne-aastase tütre mõtted ei käi tihti ühte teed» – ja see oleks sula tõsi olnud.

Sõstrasilmilise neiu mõtted libisesid mitme versta kaugusele kihelkonna kiriku ukse ette, kus mäe kaldal kaasiku ääres kõrge toomingas oksi vana pingi üle välja laotas, nagu õnnistegija kuju kirikus altari üle käsi haigete peale nähti laotavat.

Võis vaga piigake olla, mõtleb vahest hea südamega lugeja. On omast kohast terve tõsi; sest Tammiste Miina sarnalist oli aga üksainus veel Saardaru külas, ja see oli sest saadik, kui vallavanema Mari *** valda mehele saanud, Miina täditütar ja parem sõber Ann. Selle korra aga, meil on küll kahju tunnistades! ei viibinud Miina mõtted ei Õnnistegija kuju ega orelilaulu ega ka õpetaja jutluse juures, vaid tuletasid kümnet ja kümnet korda jälle meelde, mis ometi nii ammust ajast sündi-nud lugu oli, et õigusepärast ammugi oleks võinud meelest ununud olla.

Aga mine võta kinni! Miina arvas salaja, et vanal Pahja Maretil, Saardaru küla kuulsal kaalunaisel, õigus võis olla, kui ta ikka ütles: «Oled sa ära tehtud, siis tulevad sul mõtted toobiga ja lähvad lusikaga; oled sa õige, siis tulevad lusikaga ja lähvad toobiga.» Miina pidi hoopis tõesti «ära tehtud» olema, päris põhjani ära tehtud, sest tema mõtted olid peale poole aasta juba nii sassis ja segamini, et korraleajamiseks enam lootust ei võinud

Jah, pool aastat oli nüüd möödas, pool aastat ja arvata kaks kuud, kui Miina korra eidega teise kihelkonna kirikus oli käinud, kus just uus õpetaja esimest korda jutlust tegi ja lauarahvast võttis. Väike jumalakojake oli puupüsti rahvast täis, mahtus vaevalt kõik sisse. Seda tegi noor kiriksand – muidu oli selle ajaga jumalakoda ikka poolelt tühi, sest õues oli tuline lõikusekuu päike kuumamas ja ilusam kui tööilm hüüdmas.

Kes teab, kust see tuli, aga kui kiriksand parajalt kantsli pealt hüüdis: «Jumal on siit maailmast ära kutsunud: Arusaare Tooma ja Malle poja Jaani, 3 1/2 aastat vana – » siis lõi Miina süda nõrgaks sees, sinised ja kollased värvid tõusid silma ette hüppama, ja enne, kui pool issameiet ära oli loetud, vajusid ta silmad peas kinni – nõrkes kiriku pingi najal ära ja oleks maha langenud, kui kaks tugevat kätt teda äkisti takka kaenlast ei oleks kinni pidanud ja toetanud.

«Tule jumal appi! Miina, mis viga sul on?» küsis ema hirmuga; ei saanud aga lähemale: seisis tükk maad tütrest eemal sõsaranaisega koos, ja rahvast seisis vahel. Aga kui Miina palged valgeks ja silmad kinni lõid, olid needsamad käed, mis teda kinni hoidnud, tütarlapse ka üles tõstnud, kaenlasse võtnud ja ukse poole ära kand-nud. Rahvas tõukas ja andis ruumi. Eideke püüdis järele pugeda, aga ruum oli jälle kinni vajunud; vanakese nõder jõud ei ulatanud läbi tungima.

Kui Miina laheda tuule käes silmad jälle lahti lõi, ulatasid nemad otsekohe kahte teise silma vaatama, mis tema ees ühes valges jumedas näos läikisid; aga pea kõige näo ja silmadega oli ühe võõra noore meesterahva päralt, kes tütarlast toominga all kirikukaasiku varjus pingi peal toetas ja hoidis. Tulipuna tõusis neiu silmi. Ta püüdis üles tõusta. «Olge terve! Ma võin nüüd jälle üksi kõndida – » kogeldas ta.

«Võite? Tänu jumalale! Mul oli õige hirm – » ütles võõras südame põhjast. Aga suurt ruttu ei näidanud tal ometi just mitte taga olevat Miinat «üksi» lasta «kõndida», vaid silmad vaatasid ruttu ümberringi, ja kui ke-dagi ei leidnud varitsevat, hakkasid käed veel kindlamalt kena neitsi kaelast kinni, surusid teda kõigest südamest kaenlas vastu rinda ja – nagu õhk hingasid võõra mõlemad huuled tütarlapse suu peal.

Nagu välk oli nüüd Miina jalul. Palged lõkendasid piigal peas:

«Mis aru teil on? Uih! häbenege niisuguse ülekohtuse teo üle!»

«Ära pahanda, hea laps,» palus võõras, «ma ei või isegi selle eest parata: tuli üsna kogemata!»

Aga Miina seisis nagu elav tuli toominga tüü najal ja haljas puu ähvardas neiu palgeist leeke tõusta. Soo! tema tohtis veel ennast vabandada?

«Anna andeks! Ma olen sind ju haigest peast rahva seast välja kandnud: mõtle, et see mu kandmise palk olnud! Sind ma ju ometi elades ära ei unusta,» palus jälle teine, õige südame põhjast oli Miina võõra mehe peale pahane, kes seda «palgaks» julges nimetada, jah! õige sügavast südame põhjast vihane. Ja nüüd ta tegi veel niisuguse alandliku, pehme hääle tagajärele? Niisuke üleannetu! Aga niipalju oli temal õigus: ta oli Miinat haigest peast avitanud – vaadata võis ometi, mis nägu ta siis õieti oli? Ega ta teda ära ka võinud süüa ja kirik seisis ju kümme sammu eemal rahvast täis!

«Kuhu ema siis jäi?» küsis neiu, nägu jälle pingi poole pöördes, ja – nüüd ta nägi, et pikk, sirge noormees tema ees seisis, viisaka ja lahke kombega, siit kihelkonna riides; ilusa näoga pealegi ja silmad vaatasid ühtepuhku tütarlapse otsa.

Tüdruk punetas teist korda maasikakarvaliseks ära ja – oh seda õnne! Sealt tuli parajalt eit ukse peale, kes viimaks ometi rahva seast läbi saanud tungida. Miina hüüdis ruttu: «Jumalaga! olge terve avitamast!», jooksis siis eidele vastu ja hakkas murelikule emakesele suure tuhinaga ära seletama, kuidas süda tal ära nõrkenud ja et nüüd kõik jälle läinud olla. Kui vana Riinu avitajat taga küsis ja toominga alla otsima tuli, oli noormees ammu paigalt läinud, ega nähtud teda ka pärast kirikut enam kirikuliste hulgas, olgu küll, et Miina silmade veel minnes rahva sekka ja tagasi toominga alla kõrvale veerisid – puhta paha meele pärast üleannetu liigjulguse üle! Niisugust riistapuud! Ta ei tahtnud ütelda, mis asja väärt võõras oleks olnud!

Ime teadis aga, kust see tuli, et Miina sestsaadik võõra silmi milgi viisil silma eest ära ei saanud kaotada, tehku ta ka mis tahes! Temal oli ometi suuremat kui õigust teise üle pahane olla, tuletas ka vahetevahel meelde, et ta seda õiguse pärast ju oli, aga – aga – oh kui hea see ometi oli, et seda pahandust mitte kõigi teravate silmade ees tarvis ei olnud kaalu peale panna! Ja kui hiljemini Miina kirikuteelt ja kirikupingilt otsides silmi rahva seast läbi läkitas ja nemad ikka jälle leidmata ja leinates tagasi põõrsid lauluraamatu peale, mille ees vaga paigakene istus – võib olla, et see ka pahandusest tuli, kui siis salaja kahetsuse hääled rinnus laulma hakkasid – mis meie teame? Südamel rinnus on sügavam kuristik kui kaljukaldal õues vee veerel. Niipalju jäi tõeks, et veel täna, peale poole aasta pärast, võõra kuju veel nii selgelt Miina silma ees seisis kui tuttaval pühapäevahommikul. Peksis ta õues küna ääres pesu, siis seisis teise kuju küna kõrval. Istus ta toas voki ees, siis kuulis ta rattavurina läbi võõra häält: «Anna andeks! sind ma ju elades ära ei unusta!» Kiikus ta rohtu väljal, siis nägi ta teise sirget kuju toominga varjust välja astuvat, ja käis ta allikalt vett toomas, siis vaatasid lainetest «kaks selget silma» temale otsekohe «kui taeva tähed südame». – Viimaks laskis siis Miina kiusakaid mõtteid minna, kuhu tahtsid: nõiduse vastu ei avitanud, Pahja Mareti sõna järele, ometi kellegi võitlemine! Mis see siis muud oli kui nõidus, kus mõistus peas teist ja süda põues ometi teist rada käis? Miina ohkas salaja, aga – imeasi! eide vastu, kes ju Pahja Mareti parem sõber oli, kes kõigele külarahvale häda vastu rohtu teadis, kes roosi parandas ja kurja silma terveks tegi, – eide vastu ei lausunud Miinakene oma vea pärast siiski mitte poolt sõnakest.

Nõnda sai ka täna õhtu jälle kirikuesine juhtumine vuraja vokiratta linaheide sisse kedratud ja sala ohkamine Miina rinnust pani loole tipu taha.

**

Ei tema tunne teise tungi,targa keele keelamisi,osava hääle hõikamist —

Tammiste Riinu kuuekümne-aastased mõtted aga ei olnud mitte kirikus ega kiriku ees pingi peal, vaid hoopis kodu siinsamas veskis; ei ka tundmata noormehe juures kelle üksisilmi oma ilusa lapse otsa vahtimist ta kirikus selle korra tähele ei pannudki, vaid veskisulase Karusta Hinnu juures, keda ta omale hea meelega väimeheks oleks võtnud, kui – Miina oleks tahtnud. Jah, aga! – Tammiste lagunud tuuleveski peremees Juhan hingas aastat 15 juba sügavas, kirikuaia mullaaluses sängis. Neljakümne viie aastane lesk perenaine oli sel ajal väikese veskiga ühes veel jalul küllalt, et mõni poissmees kahe käega Tammistesse peremeheks oleks heitnud. Aga Tammiste Riinu oli mõistlik naisterahvas. Ei ta tahtnud oma ainsale lapsele võõrasisa võtta: oli ju ise omal ajal võõraslaps olnud ja teadis laulusalmikesi sest põlvest laulda, mis pika nutuhääle peale nooti olid seatud. Sina jumaluke! Pärandus oli Miinagi kohta muidugi lühike kül-lalt, mis sest veel teistele pidi ulatama? Väike tuuleveski ei olnud nüüd 15 aastas ka just nooremaks mitte läinud. Katus venis tahapoole, nagu veskieit ise ettepoole, ja Riinu nimetas tihti: see tulevat sest, et neil mõlemail igatsus mulla poole käia, aga Riinul 6 jalga sügavamale kui hoonel. Jah, veski niihästi kui elutoakene ja köögikambrikene nõudsid ammust ajast kohendajat ja perenaine ise tugevat meesterahva tuge päriseks majasse, – mitte endale, vaid Miinale, kui Liiva-Hannus teda, eite, ära tuleks koristama, ja kauaks seda enam võis väldata? Selle ajani oli Riinu sulastega veskitööd toimetanud; aga paraku! küllap need parajad asjamehed olid! Üks neist joodik, teine pikasõrmemees, kolmandal veri sarve all: kõiges 15 aastas pärast Juhani surma olid kaks ainust nendest töö väärt olnud: esimene, kes teise valla mõisaveskile väimeheks oli läinud, kui Miina alles laps oli; ja teine oli Karusta Hinn, kes nüüd juba kolmat aastat Tammiste veskil elas. Mispärast Hinn väikesel, lagunud Tammiste veskil, mis nii teest eemal metsas seisis, jäädavat aset võttis, kui ta ometi oma osavusega igal suuremal paigal kohta oleks leidnud, seda ci teadnud keegi ja panid mitu imeks. Mis muud kui Miina pärast, mõtlesid ühed ja olid enese meelest selle aruga õige targad; aga teised kõngutasid pead: eks olnud neile teada, et Altveski rikas Mari ju Hinnu kahe käega oleks võtnud, – kellel ometi teist vara oli kui Miina peotäieke – , kui poiss oleks läinud? Veskil ise ei mõteldud selle üle pikemalt järele. Nii usin, virk ja hoolas kui Hinn ei olnud kaua keegi veskipoiss olnud, seda nägi Riinu küll, ja et Hinn hea meelega veskile väimeheks oleks tulnud, noh, seda oli ju silmaga näha. Eks ta olnud alati nagu sula mesi eide vastu ja Miina eest oleks ta nüüd õieti tulest ja veest läbi läinud. Titt ta küll enam ei olnud: oma 30 aastat ja mõni küünlapäev veel pealekauba olid tal rohkesti üle pea purjetanud. Aga mis sest oli? «Armastus ei päri aastaid taga» ja Riinu kadunud kallil oli ka 12 aastat enam kui temal endal olnud: eks nad siiski otsekui pääsukesed teineteisega ei elanud? Peale selle oli Hinn veel osav puusepp, kes ves-kit ise võis ilma ehitaja palkamata jälle järjele seadida. Kust Riinu selle kalli ajaga töötegijat pidi võtma? Ja poiss oli pealegi nii hea olnud perenaisele abi andma, kui – jäägu nimetamata! Et ta ajuti nii imelikult kulmu alt välja teise otsa luuris ja korra sekka tuline lõke tal silmist lõi: see võis jumalast loodud olla, mis tema selle ette võis parata? Süüd ei läinud ju keegi Hinnu peale tõstma, ja see oleks ometi nii ilus olnud, kui temast ja Miinast paar rahvast oleks saanud!

Parajalt niikaugele oli Riinu mõtetega jõudnud, kui äkisti emal ja tütrel mõlemal lõng pooli peal katkes. Kas mõtted kokku olid juhtunud? Võis olla küll. – Kui perenaise heie jälle paigal seisis, pööris vanake näo tütre poole:

«Kas tead ka uudist, Miina?»

«Mis siis, eit? Ei tea.»

«Hinn tahab ära minna – rääkis täna minuga.»

«Kesse? Hinn? – Head teed! Las ta joosta peale!» Eide kulm lõi kortsu.

«Sinul hea ütelda! Viska aga roojane vesi enne välja, siis otsi, kust paremat saad! Lähed sina veskiga õigeks saama, või lähen mina? Mis me teeme siis?»

Miina naeratas. —

«Mis muud, kui palkame teise.»

«Ja-jah, palkame teise?! Ole sina seda tuld näinud mis mina selles 15 aastas ära kannatanud, küll sa laulad siis teist laulu! Üks tuleb, teine läheb, et ukselävel puhkamist ei saa, ja uus ikka kõlvatum kui vana. Mis sul siis õieti tema vastu vaielda on?»

«Minul? Aga, eit! mina ei vaidle ju sugugi tema vastu. Ma ei või teda küll suuremalt sallida, aga kui sa temaga rahul oled: minu pärast jäägu ta viimsepäevani praegusesse paika sulaseks.»

«Sulaseks? – Sina ei salli teda suuremalt? Uih, laps! häbene ka! Sind leiab korra veel taevataadi nuhtlusevits niisuguse põlgamise eest! Mis ta, hea inimene, sulle on teinud? Kas ta ei silita su sammud ära, ütle ise? Mineval pühapäeval alles tõi ta sulle põlletäie riiet kirikupoest kaasa! Eks sa mäleta enam, ae?» «Oleks ka võinud – toomata jätta – » Eide nina lõi punaseks peas.

«Soo? Või toomata jätta? Kuula üleannetut! Arvad sa, et meie päevil kosilased puis kasvavad ja peigmehed põõsas vahivad? Oota aga seni! Ja minu heameele järele ei küsi sa märkigi. Eks sa ole peakoolis kuulnud, mis õpetaja ütles: «Lapsed, kuulge oma vanemate sõna!» Kes teab, mis sinul peas on, arvad vist, et mõni saks või mõisnik sind tooma tuleb! Tule jumaluke appi! mina ja veski, meie laguneme iga päevaga enam liiva poole: või jumal mindki ilmasambaks siia jätab? Mis siis sinust saab? Kes ehitab sulle siis veski üles? Uks lind pillab, kaks ikka korjavad, ja Hinnul on oma hea rahakopikas. seda võin mina sulle ütelda. Ja kas ta pole osav, usin. hoidlik poiss ja pikk, sirge pealegi? Mis sa muud tahad? Mõtle, mis raha ma oleks veski kohendamiste eest pidanud ära pillama, kui Hinn veskit poleks osanud siit ja sealt kohendada! Selle eest on nüüd su pärandus võlgeta. Aga kauaks ta enam võib pidada? Hinnu abiga üksi on sul lootust oma juurde jääda. Mis süüd ajad sa tema peale? Kõiges kihelkonnas ei leia sa hoidlikumat, hoolamat meest! Millal joob ta ja kirub päeve kaupa kõrtsides nagu teised veskipoisid? Iga pühapäev palvemajas ja neli-viis korda aastas jumalaarmul. Ja mis kena punasekaanelise lauluraamatu ta mulle viimati linnast ligi tõi ja sinule siidirätiku! Vaata, laps! suuremat rõõmu ma omale ei tea, kui sind veel enne minu surma nii viisaka, jõudsa mehega paaris näha! Ja kui sõrmeotsas ta sind peab! Rääkis mulle ka juba nii ääri veeri mööda omast nõust – mina tahtsin ammust ajast sinuga sõna-kaks kõnelda, aga ei olnud aega. Nüüd oleme parajalt nii ilusasti omakeskel koos: Hinn on juba puhkama läinud, nüüd ütle, mis sa arvad sest asjast?»