Ojamölder ja tema minia - Lydia Koidula

„Astu maha, Kirja-Tiits, ja mine siit otse Are Tooma kapsaaiast läbi: ma ei taha, et veskirahvas sind minu vankri peal näeb, ja mis me isekeskis rääkisime, see jäägu meie kahe vahele.”

„Muidugi, muidugi,” vastas Kirja-Tiits, kargas vankri pealt maha, tõmbas sügavasti mütsi ja sabasteles üle aia kodu poole, täis rõõmu, et asi korda läinud.

Ojamölder sõitis samm-sammult ja sügavas mõttes veski poole, kus talle Pits ja karja-Krants saba liputades vastu tulid.

II

Üks külaskäik.

Päev pärast seda oli pühapäev ja just teine Kristuse tulemise püha – aastal 1811. Pühapäeva rahu hingas Männiku küla üle, kus kirikukella helisemine pikalt ja täiesti Issanda päeva tulemist kuulutas.

Ojaveskil oli täna kõik vaikne ja pühapäevane. Laperdaja veskiratta oli sulane Hans juba eile õhtul seisma pannud, nagu see majas sest saadik viisiks oli, kui vaga Liisa siin talitses ja valitses. Kui Andres ka selle „uue kombe” vastu oli tõrkunud, mis „puhast kahju saatvat”, oli ta viimaks pidanud järele andma, ja nüüd oli ta sellega üsna rahul. Mitte sellepärast, et ta ise kirikusse läks, vaid Ojamölder mõtles ikka: „Pühapäeval võin ma teha, mis tahan.” Ja kui kõik ümberringi vaikne ja rahulik oli, võis ta kõige paremini kastides ja laegastes kraamida ja seada.

Noh, kas Ojamölder siis koguni kirikus ei käinud? Oi jah, küllalt! Iseäranis pärast lõunat oli ta õige sagedasti seal, sest peaga kirikulaua peal oli palju parem magada kui öösi voodis, kus kange köha piinas ja vaevas. Õpetaja jutlus oli Andresele, mis lastele ema peaotsimine: ta uinutas magama.

Täna oli Ojamölder juba hommikust saadik kodunt ära, kus, ei teadnud keegi. Muidu poleks seda ükski imeks pannud – seda sündis sagedasti, ning teretamisest ehk jumalagajätmisest ei pidanud Andres iial suurt lugu – kuidas öeldud, see poleks muidu imeasi olnud, aga Andres oli täna pühapäeva-vammuse selga ja uue mütsi pähe pannud, – asi, mis ainult kolm korda aastas sündis (jõulul, lihavõttel ja suvistepühil) kulutamise kartusel. Et ta eile õhtul Kirja-Tiitsuga koju oli tulnud, oli Ojaveskil ka juba tuttav asi – kes rahva suu kinni peab – ja igaüks arvas vanamehe tänast käiku sellega ühte minevat. Üks ütles üht, teine teist, aga õiget otsust ei saanud keegi. Perenaine oli vait, aga ta süda oli raske, ja vägisi püüdis ta üht mõtet unustada, mis tal ikka ja ikka jälle pähe kippus tõusma. Nõnda läks ennelõuna mööda, pärastlõuna, ja õhtu tuli kätte: Ojamöldrit polnud näha ega kuulda. Hirm tõusis Liisa südamesse: kus võis Andres nii kaua viibida? Juba tahtis ta oma ahastuses teda otsima saata, seal kuulis ta korraga õuevärava kääksuvat ja jooksis rõõmsasti välja peremehele vastu.

„Tere õhtust, armas Andres!” hüüdis Liisa juba kaugelt oma teisepoolele vastu. „Tänu Jumalale, et sa ükskord kodus oled! Sa ei usu, kuidas ma sinu pärast hirmul olin!”

„Ennäh, vaata imet!” vastas Ojamölder pilkavalt ja pani vagusi õuevärava kinni. „Nüüd ma tean, mispärast täna lõunast saadik minu vasak kõrv nii kangesti huugas.”

Liisa ei vastanud sõnagi, aga süda oli mehe halva teretamise üle valu täis, ja kuidas Andrest ta tundis, oli jäme ots alles tulemas.

Mõlemad astusid tuppa. Kui Andresel jälle tolmune veskivammus seljas ja piibu ots suus oli, tõmbas Liisa ta ahju pingi peale maha, pani käe ta õla peale ja küsis lahkesti:

„Aga nüüd ütle mulle ka, vanake, kus sa täna käisid?”

„Muud ühtigi?“ küsis Ojamölder koguni iseäralisel viisil ja tõusis järsku üles. „Seda võid sa peagi teada saada: Ülesoo Mihkli Leena juures, kus ma meie Jakobi ja tema rikka tütre Kadri vahel kosjalood natukene järjele seadsin.”

„Issand ja Jumal! Seda ma kartsin!” hüüdis Liisa käsi kokku lüües, ja pisarad tõusid tal silma. „Andres, on’s see su kõva ja kindel tahtmine?” küsis ta siis pool lootes, pool kartes.

„Nii tõesti, et ma tuleval pühapäeval selle peale jumala-armule lähen,” kostis Ojamölder kortsus kulmul. „Sellele koeraelule tahan ma otsa peale teha! Hullemaks kui asi on, ei või ta enam minna; aga kuni minu silmad lahti on, ei pea mu hukkaläinud poeg mul seda närukaela majasse tooma, ja kui sina neile ka kümme ja sada korda oma abi tõotaksid! Veel olen ma peremees majas, ja sina, salauss, oled mind viimast korda petnud!”

Liisa oli tasane abikaasa, kes muidu suure kannatusega oma mehe igapäevast urisemist kandis, nende sõnade peale aga tõusis ta üles, astus Andrese ette ja ütles selge ja kindla häälega:

„Andres, su häbematud ja ülekohtused sõnad minu üle annan ma sulle andeks – vaata, kuidas selle poolest oma südametunnistusega õigeks saad! Et sa aga oma ainust last nii üleannetule, ahnele ja häbemata naisterahvale, kui Ülesoo Kadri on, ära tahad müüa, selle juurde on minul, ta lihasel emal, ka sõnakene rääkida.”

„Muidugi,” karjus Ojamölder, tulipunane vihast, ,,sul oleks veel hea meel pealegi, kui verivaene koolmeistri tüdruk ennast kõige suguvõsaga minu laua ääres täis sööks!“

„Vaata, Andres, se’ep see on,” vastas Liisa vagusi, ,,sinu põhjatu ja päratu ahnus teeb sind lahtisil silmil pimedaks ja ajab sind su oma liha ja verd ära kauplema. Usu aga: kakskümmend neli aastat täis vaeva ja risti on mind sind tundma õpetanud! Raha eest annad sa kõik ära, mida iga ristiinimene pühaks ja kalliks peab – isaning abikaasa-armastust pole sa iial tundnud! Kas õndsa Kataga polnud lugu karvapealt seesama? Naabri Märt oli sulle liiaks halb, ehk tal küll niisama palju või enamgi on kui meil: Kata pidi vägisi saksa emandaks saama. Ja kui viimati pikisilmi oodatud kosija tuli, kes rõõmusteles enam kui sina peenikese ja uhke linnahärra üle, kes tagajärele muud midagi polnud kui mõni ülesehitud hilpharakas, kellel enam võlgu oli kui karvu peas! Aga Jakobit ei pea sa nõnda ära müüma, seda tõotan ma sulle Jumala silma ees, sest minul on ka õigus tema peale, kõrge ja kallis emaõigus, ja selle eest tahan ma seista ja sõdida viimse eluõhtuni!“

See tuli Ojamöldrile nii järsku, et sõna suust välja ei saanud. Kas see tema alandlik ja sõnakuulja Liisa oli, kes praegu nii julgesti kõneles? – Liisa oli tasane naine, aga ta oli naine ja tundis oma Andrest nagu oma särgikäist, sellepärast kõneles ta edasi:

Конец ознакомительного фрагмента.