Sigmund - David Messer

„Hüva! Kes meil seal täna on?”

End pisut ette kallutades vaatas ta üle kabineti avatud ukse ja kangestus pisut, märgates seal kummalist külastajat. Kabinetis istus hallipäine, väga hästi hoolitsetud habemega ja vanamoodsate ümmarguste prillidega vana mees. Davidit märkamata külitas ta lapse moodi oma toolil ja uuris midagi põrandal enda ees.

„Mis Sigmund Freud see veel on?” küsis David poolihääli ja pilkavalt Cherylit. Lustliku naeratusega ulatas naine talle täidetud ankeedi.

„Sa hirmutad mind oma salapärase olekuga,” hoiatas David naljatades ja tehtult kurja nägu ette manades. Heitnud aga pilgu ankeedi esiküljele, ta tardus.

„Sigmund Freud?! Kaheksakümne kolme aastane?! Mis nali see on?!”

Ta vaatas ehmunult Cheryli poole, kuid tolle tundetu pilk andis selgelt mõista, et ta on bossi heaks juba teinud kõik, mida suudab, ega saa teda rohkem kuidagi aidata. Pöördudes hämmastunult kabineti suunas, astus David nagu nõiutult uksest paistva päikeselaigu poole, liigutades vaevaliselt oma kangeks tõmbunud jalgu, mis tundusid tema äkitselt kühmu vajunud keha järel lohisevat. Jõudnud kabinetti, peatus David vana mehe ees, vaatas teda ja lausus kõhklevalt:

„Tervist… Mina olen doktor Pollack.”

„Ahaa! Tere hommikust, kolleeg!” elavnes vanahärra ja tõusis lugupidavalt oma toolilt püsti. „Mul on rõõm teiega tuttavaks saada!”

Külastaja rääkis väga heas inglise keeles, kuid Davidile tundus, et ilmse saksa aktsendiga, ja see tekitas tal külmavärinaid.

„Sigmund Freud,” esitles patsient end.

David tundis kehas kummalist nõrkust.

„Oodake!” lausus ta paluvalt, nähes, et tema ees seisab psühhoanalüüsi meetodi rajaja täpne koopia, kuid ta ei mõistnud, mis saatanlik riugas see on. „Kes te Sigmund Freudile olete? Ma pean silmas… sellele Sigmundile,” kokutas David ja viipas parema arusaadavuse huvides akna poole.

„Kes ma talle olen?” imestas vanahärra. „Üldiselt öeldes… nojah, ma olen temale tema ise,” seletas ta ja hakkas oma hea nalja üle naerma.

„Plastiline operatsioon! Mingi fanatt! Maniakaalne meeltesegadus! Sonimine!” mõtles David kergendustundega, katsudes kavandada, mis edasi. Ta ajas end sirgu ja küsis juba veidi lõdvestunult:

„Kuidas ma saan teile kasulik olla?”

„Oo!” häälitses vanahärra õhinal. „Ma olen kindel, et te saate mind paljuski aidata.” Nagu midagi juba ette nautides hakkas ta ringikujuliste liigutustega rituaalselt oma sõrmi masseerima, neid nagu enne operatsiooni algust pestes.

„Muide, kas te ei palu mul sisse võtta patsiendi koht?” vihjas ta viisakalt, osutades kušetile.

„Jah! Loomulikult!” lausus David sarkastiliselt, andes käsi laiutades sõbralikult mõista, et siin on kõik visiidile tulija teenistuses.

„Tänan,” kostis vanahärra ja heitis tseremoonitsemata kušetile. „Millest me alustame?” Ta pööras rahulolevalt pea Davidi poole.

„Ükskõik millest!” pakkus David ja mõjutatuna külalise sellisest vahetust käitumisest, istus hoogsalt oma nahktugitooli. Püüdes sundimatult naeratada, sirutas ta sirge jala üle teise, tabamata, et sellega võttis ta tahtmatult sisse kaitsepositsiooni. Vanahärra kissitas kavalalt silmi.

„Teid huvitab nähtavasti, kuidas ma siia sattusin? Teie aega,” lausus ta mõistvalt naeratades.

„Tõepoolest! Oleks huvitav teada!” Kaldudes üha rohkem professionaalile lubamatu veiderdamise poole, kinnitas David mürgisel toonil vana mehe oletust.

„Asi on selles,” asus too flegmaatiliselt selgitama, pööramata tähelepanu psühhoterapeudi närvilisusele, „et ma surin kolmteist päeva enne mulle ette nähtud aega… Ma surin 23. septembril 1939. aastal, kuid oleksin pidanud siitilmast lahkuma 6. oktoobril. Ma sain seda alles hiljuti teada.” Ta jäi nukralt vait.

„Jajaa…” Toetanud pea käele ja maigutades nagu mõnusat juttu kuulates, õhutas David jutustajat oma muinasjutulist lugu jätkama.

„Juba siis, kui ma elasin, hakkas mind häirima ähmane tunne, et ma olen midagi pöördumatult käest lasknud… Ma nagu oleksin pidanud veel midagi tegema, kuid ei suutnud kuidagi taibata, mida nimelt. Andsin endale kogu aeg veel aega, lubades endale, et ühel päeval mõistan oma sisemise rahutuse põhjust… Kuid ma ei jõudnud selleni.” Vanahärra vaatas igavleva psühhoterapeudi poole ja ta erutunud ilme selgines. „Teile võib tunduda naljakas, kuid isegi seal ei leia me alati vastust!”

David väljendas oma näoilmega teatraalselt kahetsust, kuid patsient jätkas solvumata:

„Võib-olla sellepärast antigi need kolmteist päeva mulle tagasi, et ma… pärast vaheaega… saaksin siia tagasi tulla, vastust otsima.” Ta ajas silmad salapäraselt pärani, jäi vait ja vaatas pingsalt Davidi poole.

„Hästi!” alustas kannatust kaotama hakkav David käsi laiutades, kuid sai siis endast võitu, pani käed aeglaselt kokku, ajas sõrmed kukeharjana sirgu ja sirutas need segase vana mehe poole. „Teie sõnade järgi surite te 1939. aastal ja sündisite nüüd uuesti, sellel 2014. aastal. Täna, nagu ma aru saan!” rõhutas ta iga sõna, püüdes vanahärra mõistusele koputada.

Too tõstis pea kõrgemale ja kuulas tähelepanelikult Davidi skeptilist arutlust. Tema reageeringust rahuldatud David püüdis nüüd vastast lõplikult maha suruda:

„Ja kes suutis teid täna sellisel kujul sünnitada? Ma ei tahaks olla jäme, kuid, vabandage, imikuga te ei sarnane. Muide, kaheksakümne kolmesena te ka ei näi, olete päris värske moega!”

„Ah te räägite sellest?” kostis vanahärra heasoovlikult naeratades oma kehale osutades. „Ei, asi on lihtsam,” püüdis ta vestluskaaslast rahustada. „Ma ei sündinud täna. Ma kehastusin täna… läksin uude kehasse. Muide, seal seletati mulle, et see keha kuulus kodutule hulgusele, kes hiljuti oli kiirabiautos kliinilisest surmast välja toodud. Te ehk ei usu,” hüüatas vanahärra vaimustunult, „kuid sellega pikendati tema elu täpselt kolmeteistkümne päeva võrra!”

„Aga mis peamine, see hulgus ja Sigmund Freud olid sarnased nagu kaks tilka vett!” tegi David võidukalt kokkuvõtte sellest südantlõhestavast loost.

„Mitte täiesti,” lausus vanahärra vaikselt ja kortsutas kulmu.

David muutus valvsaks.

„Ma saan aru, et teil on seda raske uskuda,” sõnas patsient kaastundlikult leebel häälel. „Teie asemel kahtlustaksin mina siin ise ka varjatud fantaasiate esinemist…”

„Stopp, stopp!” hakkas David protesteerima, tunnetades, et nii võib ta takerduda psühhoanalüüsi terminoloogia võrku.

„Kuid mina tulin ju teie juurde abi otsima… Nagu kolleeg kolleegi juurde,” hoidis vanahärra oma joont. „Pealegi, teid soovitas mulle lord Bedford.”

„Lord Bedford!” haaras David erutatult kinni päästvast informatsioonist. „See lord Bedford, kes suri kolme aasta eest Viagra ja kokaiini segu tarvitamise tagajärjel?!”

„Ausalt öeldes, oma surma põhjust ta mulle ei öelnud,” vastas vanahärra kavalalt muiates.

„Mõistagi!” torkas David kahtlustavalt vahele. „Kuid sellest kirjutasid ju kõik ajalehed!”

„Nagu te aimata võite, seal ei saanud ma seda lugeda,” märkis patsient tähendusrikkalt.

„Miks siis?” ägestus David. „Kui te järgmine kord seal olete,” ta osutas sõrmega ebamääraselt ülespoole, „soovitage Peetrusele, et ta jagaks paradiisi värava juures peale reklaamibrošüüride veel ka värskeid ajalehti. Näiteks ajalehte Metroo! Sellest piisab, et olla kursis kõigi maiste uudistega!”

„Soovitan Peetrusele?!” Vanahärra hakkas naerma. „Paradiisi värava juures? Ajalehti?!”

Suutmata ennast tagasi hoida, haaras ta endal kõhust ja pahvatas nakatavalt naerma, pühkides silmist pisaraid.

„Väga naljakas!” pomises David peaaegu kadedalt. „Vaadake, et te suurest naerust minu kušetti märjaks ei tee. Selliseid juhtumeid on esinenud.”

„Tõsi või?” Vanahärra rahunes järsku, vaatas nagu variante analüüsides ringi ja küsis juba tõsiselt: „Kas te pole proovinud…”

„Ei, pole proovinud!” katkestas David patsienti järsult, laskmata tal lauset lõpetada, ja jätkas siis pahuralt: „Ja teate mis, see võib teid kurvastada, kuid ma kardan, et ma ei saa teid kuidagi aidata. Mul on väga kahju.”

„Olgu siis pealegi,” jäi vanahärra nõusse ja hakkas end kušetilt püsti ajama. „Te vähemalt üritasite.”

„Jah,” rahunes ka David. „Muide, maksmise pärast ärge muretsege. Lepime kokku, et seanss toimus tasuta.” Ta manas näole naeratuse ja osutas käega ukse poole.

Vanahärra naeratas tunnustavalt ja hakkas aeglaselt ukse poole minema.

„Suurepärane!” rõõmustas David ja astus patsienti välja saates ka ise koridori.

„Oo, David!” kostis äkki kõlav hääl, täis naiivset usaldust.

„Tere hommikust, Russel!” tervitas David nooruslikuna näida püüdvat näitlejat, kes oli parajasti lõbusalt tema assistendiga lobisenud.

„Ma tulin vist pisut liiga vara,” lausus Russel lipitsevalt.

„Pole hullu. Ma võtan sind kohe vastu,” kinnitas David.

„Oh issand!” ajas Russel silmad suureks. „See olete tõesti teie!” Ta nägu väljendas piinarikast mõtlemist. „Woody Allen!” Ta plaksutas käsi. „Habe sobib teile väga hästi! Ma jumaldan teie filme, eriti seda… „Sa kohtud pika salapärase võõraga”,” hakkas ta komplimente jagama.

„Woody Allen?” Vanamees vaatas imestunult Davidi poole.

„Jah. Kuulus Hollywoodi režissöör. Tegelikult teie eakaaslane. Peaksite teda teadma,” kostis David mürgiselt.

Vanahärra kortsutas kulmu, nagu püüdes midagi meenutada.

„Cheryl, palun saada see härra välja,” ütles David assistendile ja palus ise Russelil kabinetti astuda.

„Kas see polnudki Woody Allen?! Aga kes siis?” päris Russel mõistmatult.

„Pole aimugi,” ühmas David ja lisas ärritatult sosistades: „Mingi vanamees… Täiesti võimatu kuju.”

Ta istus oma tugitooli ja jätkas siis juba lahkemalt: „No nii, Russel!”

Russel heitis vilunult kušetile, sirutas jalad üle selle ääre ja hakkas neid närviliselt viibutades erutatult lobisema. Mehe olekust jäi mulje, et ta pole seniajani Arthuri rollist välja tulnud.

„Tead, ma mõtlesin hiljuti ühte asja. Mis siis, kui see minu soov avaldada kuidagi avalikule arvamusele mõju ja muuta sündmuste kulgu, vabastada inimesed parlamendiliikmete mõju alt, kui … Kui see ongi mulle ette määratud?! Sest kui oletada, et…”

„Oota-oota! Ära kiirusta!” katkestas David teise vada, tundes pettumust, et pole suutnud märgatavat edu saavutada. „Esiteks, heida pikali. Hästi! Ja nüüd mulle tundub, et me oleme jõudnud tagasi meie jutuajamise tuuma juurde. Mina kontsentreeruksin rohkem meie viimasele kohtumisele. Kas sa saad mulle rääkida oma tunnetest pärast meie viimast vestlust?” palus David leebelt, kuid tungivalt.

„Arvan, et saan küll,” pomises Russel murelikult, püüdes pingsalt meenutada nende viimast vestlust.

„Suurepärane!” kuulutas David.

Ta jälgis veel mõnda aega Russeli sõnadevoolu, kuid tundis end juba selle monoloogi keskel kuidagi häiritult. Tal hakkas talumatult häbi oma talitsematuse ja jõhkruse pärast, selle pärast, kuidas ta oli kummalist vanameest rünnanud. Miks ta oli niimoodi teinud? Mis teda nii raevu ajas? See polnud talle ju üldse omane. Isegi kui see vanamees oli juhuslikult tema juurde sattunud poolearuline fantaseerija, isegi kui ta oli šarlatan – see ei õigusta mingil moel tema enda käitumist. Halb tunne, et õigustamatut ülbust pole võimalik heastada, ei andnud talle rahu. Lõpetanud kiiruga Russeli seansi, ütles ta Cherylile, et teda täna enam rohkem ei tülitataks, ja lahkus kliinikust. Jõudnud tänavale, sammus ta hajameelselt oma Bentley poole ja jäi äkki seisma, tundes erakordset kergendust. Ta nimelt nägi, et bussipeatuse varikatuse all istus üksik vanamees. David läks kohmetult tema juurde, teadmata, millest vabandamist alustada.

„Ta polnud kunagi selle sõidu pärast teie peale pahane,” lausus vanamees äkki ja vaatas Davidile nukralt otsa.

„Kuidas, vabandage?” David oli jahmunud.

„Teie vend. Michael. Ta polnud teie peale pahane.”

David kahvatus ja vaatas vanahärrale otsa, silmis meeleheitlik küsimus. „Kuidas ta võib seda teada?!” vilksatas tema peas hinge jäiselt pitsitav mõte. Michael oli Davidi kaksikvend. Nende isa, edukas insener, armastas anda poistele matemaatilisi ülesandeid, veendes neid, et see arendab kõige paremini intellekti, milleta on elus raske hakkama saada. Kord andis isa neile järjekordse ülesande, lubades komandeeringule Pariisi kaasa võtta selle, kes ülesande kiiremini lahendab. Poisid olid siis kaheteistaastased. Michael oli Davidist ilmselgelt nutikam, kuid peamine: ta oli vastutustundlikum. Ta lahendas ülesande kiiresti, David aga ei viitsinud ennast pingutada ja logeles terve päeva niisama. Öösel taipas David, et ülesanne käib talle üle jõu, ja ta pani toime alatu teo. Süümepiina tundmata kirjutas ta lahenduse venna vihikust maha ja pani vihiku „oma” lahendusega isa öökapile. Kui Michael hommikul oma vihiku isale tõi, isa küll kiitis teda, kuid ütles, et David oli olnud kiirem. Michael talus seda kaotust mehiselt ega püüdnudki muuta isa otsust võtta endaga kaasa David. Kolm kuud hiljem jäi Michael auto alla ja sai surma. Davidi süda valutas selle Pariisi sõidu pärast kogu elu… Kuuldes nüüd vanahärralt šokeerivaid sõnu, vaatas ta ehmunult ümberringi.

„Küllap te arvate nüüd, et ma olen mingi spioon,” sõnas vanahärra rahulikult. „Aga mõelge ise, kust peaksin mina teadma selliseid teie lapsepõlve üksikasju. Te pole sellest ju kellelegi rääkinud. Ja isegi kui teid vaevavad kahtlused, siis esitage endale lihtne küsimus, miks peaksid teie vastu huvi tundma need eriteenistused, kelle agenti te praegu justkui avastada püüate. Kõik on hoopis lihtsam…” Vanahärra vaatas kaastundlikult segaduses olevale Davidile otsa.

„Ma arvan, et meil on vaja rääkida,” tegi David ettepaneku. Ta vaatas oma kliiniku poole, kuid ei tahtnud enam sinna tagasi minna. „Teil pole ju kusagil olla?” küsis ta, aga taibates samas oma küsimuse mõttetust, lisas: „Ega teil pole midagi selle vastu, kui me sõidame minu juurde koju?”

Vanahärra noogutas nõusolevalt.

jõeangerjad

„Lapsepõlves tahtsin ma saada mustkunstnikuks. Ühel pühapäeva hommikul võttis isa mind kaasa Viini vanalinna jalutama. Ma olin siis vahest kaheksa-aastane. Mäletan, et jõudsime läbi kitsaste tänavate Am Hofi väljakule, kus nägime, et ühe gastroleeriva mustkunstniku ümber oli kogunenud erutatud rahvahulk. Sihvakas, kena, pikkade kuklasse seotud lokkis juustega enesekindel noor mees demonstreeris publikule trikke värviliste pallide ja mängukaartidega, mis tema käest äkki kusagile kadusid ja siis jälle lausa õhust välja ilmusid. Publik oli vaimustuses, talle visati raha ja aplodeeriti. Kunagi oli keegi võõras naine tänaval mu emale öelnud, et minust saab tuntud suurmees. Ema vankumatu usk sellesse ettekuulutusse nakatas varsti ka mind. Pärast seda koos isaga tehtud jalutuskäiku ma taipasin, et inimesed tahavad olla mingi saladuse kaasosalised, luua endale ebajumalaid. Oma uudishimu tõttu on nad valmis ohverdama terveid varandusi.

Minu lapselikud ambitsioonid keskendusidki trikkidele. Veetsin pikki õhtuid, harjutades manipuleerimist ema kaardipakiga, kuid koduste esinemiste ajal pudenesid kaardid mul käest põrandale või kukkusid reetlikult välja minu varrukatest, pakkudes suurt lusti mu noorematele õdedele. Ja vaid ema jälgis õrnusega mu kohmakaid trikke. Ta oli väga kena… Ma armastasin teda väga.”