Tants läbi rukki - Erik Tohvri

“Ega kool kogemusi anna…” tahtis Peep teise indu jahutada, aga Maige jätkas samamoodi.

“Kogemusi on mul küll! Ma olen ju neli aastat seal tööl olnud, näinud kõike, mis vaja, aidanud isegi bilanssi teha ja… Mul on kõik olemas, et pearaamatupidajaks saada!”

“Noh, aga sul on seal veel see teine, Viktooria või mis ta oligi – kas tema ei tahaks pearaamatupidajaks saada?”

“Viktoorial ei ole mingit haridust, ainult keskkool. Tema oskab ainult palkasid kokku lüüa ja kõik!” seletas Maige. “Aga sa mõtle, kui see plaan ikkagi läbi läheb – pearaamatupidaja Maige Sinirand – eks, see kõlab ju ilusasti?”

“Jaa, kindlasti palju ilusamini kui taksojuht Peep Sinirand,” torises mees ja keeras teise külje. “Jääme nüüd magama, eks?”

Aktsiaselts Finesteel pearaamatupidaja Elsa Lomp oli üks neid inimesi, kes on elus üksikuks jäänud ja seega mõnevõrra umbusklikud kõige ümbritseva vastu. Küllap oli tal selleks ka põhjust, sest juba sünnist saadik oli teda jälitanud ebaõnn; kõigepealt oli ta nõukogude ajal kulakuks tunnistatud maapere järeltulija, aga seda teadis ta küll vaid teiste juttude põhjal. Ise ta oma talupidajatest vanemaid ei mäletanud ega saanudki mäletada, sest nad viidi Siberisse just siis, kui kolmeaastane Elsa oli raskesti kopsupõletikku haigestunud ja haiglaravil. Haigus läks mööda, aga paranenud tüdrukul ei olnud enam kedagi – jällegi saatuse paradoks, sest tema vanemad olid oma suurtalu ostnud ja külla asunud alles vahetult enne sõda, nende kaugel elavaid sugulasi ei tuntud ega teatud ning vanemateta jäänud orbu ootas paljude sõjajärgsete laste saatus: lastekodu. Ometi oli ta arvatavasti oma vanematelt saanud kaasa omajagu talupoeglikku visadust, sest pärast lastekodust sundkorras tööstuskooli suunamist ja selle lõpetamist protestis kõik temas omandatud laudsepaameti vastu. Küllap see oligi, mis tõi tahtmise omal käel edasi õppida: rahandustehnikumi õhtuses osakonnas sai ta keskhariduse ja uue elukutse. Seejärel hakkas Elsa Lomp pikkamisi, kuid visalt ametiredelil ülespoole nihkuma: arveametnik, kassapidaja, palgaarvestaja, raamatupidaja, vanemraamatupidaja… Kuni lõpuks nõukogude korra kollapsi eel oli direktor Rasmusson talle ettepaneku teinud pearaamatupidajaks hakata. Sellel võtmepositsioonil oli Elsa Lomp üle elanud kõik poliitilised ja majanduslikud kriisid koos oma ettevõttega, mis tolleaegsest nimest Terastooted oli muutunud nüüd Finesteeliks. Pearaamatupidaja oli olnud nimemuutmise vastu, väitnud põhjenduseks, et uut nime ei oska keegi õigesti hääldada, ja tal oli tuline õigus; ometi ei võetud teda kuulda, sest välismaistel omanikel oli tegelikult ükskõik, kuidas selle väikese maa rahvas ettevõtte nime suhu võtab, kas siis fainstiil või finesteel. Nii oligi telefonis kuulda mõlemat varianti, olenevalt sellest, kas helistaja oli inglise keelt õppinud või mitte ja lõpuks harjusid kõik sellega.

Saatuse ebasõbralik käsi oli Elsa Lompi jälitanud veel hiljemgi. Peale tehnikumi lõpetamist arveametnikuna töötades tabas teda suur armastus. See oli olnud mõlemapoolne kõikehaarav tunne, mis äsja ettevõttesse tööle tulnud noore meistri ja arveametniku lahutamatuks muutis: nad veetsid koos kõik puhkepäevad, käisid matkamas ja nautisid päikeselisi suvepäevi, kuni… kuni noormees ühel puhkeretkel üle järvekese ujudes oma jõudu oli üle hinnanud ja uppus.

See oli Elsale ränk löök. Nii ränk, et sundis noort naist isegi psühhiaatrilt abi otsima ning pani ta aastateks rahustavaid tablette neelama. Ka andis ta endale tõotuse – mitte kunagi enam kellessegi armuda. Ta ei teadnud isegi, kas see tõotus oli antud hukkunud kallima mälestuse tõttu või iseenda säästmiseks, et enam mitte kunagi niisugust hingelist traumat üle elada, aga sellest oli ta kinni pidanud. Üks oli kindel – see trauma oli ta muutnud eraklikuks ja seltsimatuks inimeseks. Oma hellusetarvet rahuldas ta hallivöödilist kassi pidades, see loomake oli kogu tema perekond. Klassikaline vanatüdruk, oleks tema kohta olnud kõige lühidam ja täpsem määratlus, kusjuures sellel ei tarvitsenudki olla halvustavat mekki – issanda loomaaed on suur ja sinna mahub igasuguseid imelikke olendeid. Siiski ei rahuldunud Elsa Lomp oma elus ainult numbrite ja kassipidamisega; tema salajaseks kireks olid raamatud, eriti just kriminaalromaanid. Elsa oli kuskilt lugenud, et kriminaalromaanide austajad moodustavad mitte just kõrgete vaimuideaalidega inimgrupi ja sellepärast jättis ta oma nõrkuse ainult iseenda teada; ometi ootas ta igal õhtul kärsitusega hetke, mil saab oma vähesed kodutoimetused tehtud ja järjekordse raamatuga teki alla pugeda. Ning kui tal ei olnud õnnestunud raamatukogust saada uut raamatut, oli see õhtu tema jaoks kurb ja tüütu.

Tööl oli Elsa Lomp suutnud luua oma alluvatega kindla ja ametliku distantsi, mis tähendas, et ta oma eraelust midagi ei rääkinud ega tundnud ka huvi teiste elu vastu. Mõlemal alluval, nii Maigel kui Viktoorial olid lapsed, kes pahatihti haigestusid, keda oli vaja ravida ja vähemalt telefoni teel juhendada; see kõik jäi Elsa Lombi silmis tüütu ja tühise ettevõtmise tasemele ning lapse haigestumise puhul antavad haiguspäevad olid tema arvates vaid liigne luksus ja ressursside raiskamine.

“Mina kasvasin teistsugustes tingimustes,” tavatses ta sellisel puhul öelda ja seda ütlemist saatis vaevumärgatav irooniline muie

Distantsi rõhutas juba seegi, et kolleegidega suheldes jäi ta rangelt “teie”-tasemele ning hoidus kõigest sellisest, mis tema salapäralt oleks võinud katet kergitada. Tema oli firma Finesteel pearaamatupidaja, juhtfiguur ja isiksus, kelle teod ei kuulunud arvustamisele ja nii tuli teda ka võtta.

Senise direktori Rasmusseni pensionileminek valmistas Elsa Lombile meelehärmi. Nad olid kümmekond aastat koos töötanud, tundsid teineteist hästi ja neid ühendas üks põhiline maailmavaade: ettevaatlikkus ja alalhoidlikkus. Aktsiaseltsis Terastooted ei tehtud kiirustavaid ja ennatlikke otsuseid, see joon oli säilinud ka peale ettevõtte nime muutmist. Aga nüüd, pärast seda, kui direktoriks ülendati selles ametis ennekuulmatult noor mees Ain Pajupuu, ei saanud pearaamatupidaja enam milleski kindel olla. Juba esimene konflikt mingi tobeda freespingi ostmise pärast oli seda näidanud. Elsa oli kõigepealt sellest rangelt keeldunud; päev hiljem teatas noor direktor, et on juhatusega läbi rääkinud ja nõusoleku saanud, aga pearaamatupidajale tema sõnast ei piisanud. Ta nõudis paberit, vähemalt faksi, mis kannaks juhatuse esimehe allkirja ja sõnaselgelt väidaks, et selline kulutus on juhatuse poolt aktsepteeritud. Ja ta sai võidu – susises see poiss mis susises, aga lõpuks ta selle paberi tõi ja Elsa Lomp päästis oma allkirjaga rahakraani lahti.

Tõepoolest – kas on vähe neid pearaamatupidajaid, kes vale tegutsemise pärast on süüdi mõistetud ja isegi vangi pandud? Ja kui mõelda, et just praegu, mil igal pool, igast ajalehest võib lugeda ikka uutest ja uutest korruptsiooniskandaalidest, võiks ka tema sattuda milleski taolises osalema ainult seetõttu, et noor ja roheline direktor seda soovib? Ei, Elsa Lomp oli selleks liiga põhjalikult elu ja raamatupidamist tundma õppinud, et nii lihtsalt liimile minna – kui juba on kehtestatud selline kord, et iga investeeringu peab kinnitama juhatus, siis ei saa ju keegi süüdistada teda selle korra järgimises!

Aastatega oli Elsa Lombile külge tulnud veel üks joon – ta oli muutunud äärmuseni ebausklikuks. Päeva horoskoopidesse, mida raadios igal hommikul ette loeti ja ajalehtedes ära trükiti, suhtus ta küll teatava üleolekuga, õigesti läbi nähes nende põhjendamatult tühist sisu; samas oli ta aga valmis lausa pedantselt jälgima teatud reegleid, mille eiramine tema uskumuse järele oleks kaasa toonud mitte just meeldivaid tagajärgi. Näiteks hoidus ta voodist vasaku jalaga välja astumast, järgides rahvasõna tarkust täht-tähelt. Kui tänaval trehvas kass tema ees üle tee minema, ei olnud Elsa kunagi esimene, kelle jäljed kassi omadega ristusid, sest alati leidis ta põhjuse seisatada ja oodata, kuni mõni teine tuli ja nõiduse omaks võttis. Taolisi teadmisi oli ta omandanud loetud raamatutest, aga oli varmas ka ise tegelikust elust tähelepanekuid ja järeldusi tegema. Näiteks oli tal kord pangadokumentidele allkirju andes lõppenud pastakast tint – äkki, poole nime kirjutamisel, kuigi tal oli ju niigi lühike nimi; samal päeval sadas ettevõttele kaela kohtulik trahvinõue mingi tarneaja ületamise tõttu… Kuigi mõistus välistas nende asjaolude vahelise seose, hakkas Elsa Lomp igal hommikul kontrollima oma pastapliiatsite sisu ja poetas kahtlased prügikasti.

Elsa Lomp põdes veel üht foobiat – hirmu pensionilejäämise ees. Sinna pidi tal vanuse järgi veel olema viis-kuus aastat, kuid ainuüksi teadmine, et see aega pöördumatult läheneb, tekitas temas kabuhirmu. Kogu elu oli ta pühendunud tööle, ta oli AS Finesteel hommikuste tööletulijate hulgas alati üks esimesi, kuid õhtul kindlalt viimane lahkuja. Mõte, et ühel päeval pole tal enam siia igituttavasse ruumi asja, oli talle vastuvõtmatu, võrdus peaaegu et sellega, millest mõelda ei taheta – elu lõppemisega. Tervis oli tal korras ja nii nagu ikka inimesed, kellel sellega probleeme ei ole, kujutles ka Elsa, et samamoodi on veel kümne ja kahekümnegi aasta pärast. Ning hingepõhjas tundis ta kahetsust, et nõukogude aeg, mil staazhikaid juhtivtöötajaid vägisi pensionile ei saadetud, vaid lasti tööpostil väärikalt vananeda, on jäädavalt möödas. Sest tema oleks tahtnud jätkata selles ametis lõpuni. Niikaua, kuni oma toolil istudes lõplikult kokku kukub ja igiomane pastakas sõrmede vahelt pudeneb…

Muidugi, nende noorte alluvatega oli omajagu muret. Maige Sinijärv oli küll juba raamatupidamistöös mõnevõrra vilunud, aga koos töötatud aastatega omandanud Elsa arvates juba liigse enesekindluse ning tikkus vahetevahel ise otsustama asju, mis tegelikult kuulusid pearaamatupidaja kompetentsi. Kuigi need otsused olid enamasti õiged ja Elsa oleks ise tõenäoliselt jõudnud samadele lõpptulemustele, pidi ta iga kord juba oma positsiooni pärast näitama, et temast on mööda mindud. Siis ta mõtles, arutas ja laskis süüdlasel omas rasvas praadida ning lõpuks teatas suuremeelselt, et no oleks võinud küll teisiti, aga kui juba, siis olgu… Suuri pahandusi ei olnud nende väikeses raamatupidajate peres sündinud ja sedagi luges Elsa Lomp enda teeneks, sest igasugused omavahelised konfliktid on tavaliselt liigse semutsemise ja sõbrannatamise tagajärg. Tüli algpõhjus võib olla hoopiski pisike ja tekkida isiklikul pinnal, aga siis laieneda töösuhetele ja hakata sisuliselt ka kogu töötegemist häirima. Sellepärast pidas pearaamatupidaja kindlat joont, hoidis distantsi ja välistas sellega igasugused konfliktid. Täpsus ja õigeaegsus – need olid tema kriteeriumid, nendest pidas ta kinni ja nõudis seda ka oma alluvatelt. Ning seetõttu, kuigi viimased vahetevahel talle seljataga nägusid tegid ja omavahel üsnagi ühemõttelisi zheste vahetasid, laabus töö aktsiaselts Finesteel raamatupidamises normaalselt.

Iga algus on raske, seda koges Ain Pajupuu oma nahal peaaegu iga päev. Direktori ja alluvate vahe ongi selles, et alluv võib alati oma ülemuse käest küsida, kuidas üht või teist probleemi lahendada, ja enamasti on sellest abi; direktor ei saa aga enda vastutust kellelegi veeretada ja lihtviisiline nõuküsimine oma alluvatelt viitab ikkagi tippjuhi ebakompetentsusele. Tõsi küll, alati võib korraldada nõupidamisi ja tavaliselt nii tehaksegi, kuid ka sellisel istumisel ei tohi direktor esitada rumalaid küsimusi, et mitte oma autoriteeti kahtluse alla seada. Sellepärast jääb üle loota ainult iseenda mõistusele ja samas ka uurida, õppida, katsetada ja soovitavalt mitte eksida. Sest tippjuhi üheks ja mitte viimaseks tööriistaks on ikkagi autoriteet, oskus oma alluvatele sisendada, et ta on nendest üle ja tema juhtimisel minnakse õiges suunas.

Esimene kogemus sellele õnnetult rikki läinud freespingile asendaja ostmisega tõestas, et kõige lühem tee ühest punktist teise ei pruugi mitte alati olla sirge; ometi andis see ka kogemuse, et igal probleemil on lahendus, mis ei tarvitse küll olla lihtne, kuid viib lõppkokkuvõttes ikkagi sihile. Kui Ain Pajupuu oli pearaamatupidajalt vastulöögi saanud ja seejärel abivalmis kolleegi Maige soovituse järgi juhatuseliikmetele helistama hakkas, laabus lõpuks kõik üle ootuste lihtsalt. Tõsi – Elsa Lomp nõudis kirjalikku tõestust ja pani sellega Aini juhatuse esimehe silmis poisikese seisusesse, aga pärast teistkordset läbirääkimist ta selle faksi ka sai. Maige Sinirand muutus peale seda Ainile omamoodi vandeseltslaseks, salajaseks nõuandjaks, kelle kaudu tal oli võimalik uurida, mil viisil üht või teist ettevõtmist pearaamatupidaja silmis vastuvõetavaks teha.

“Sul saab temaga kogu aeg niisugune jama olema,” teadis Maige. “Elsast hullemat bürokraati ma ei ole näinudki, temale ei ole tähtis mitte ainult iga kirjatäht, vaid ka täpp “i” peal. Numbritest ma ei räägigi – hiljuti laskis mul kahekümne kahe sendist vahet otsida kas või lolliks…”

“Mis seal imestada, ta on ikka kaua selle ameti peal olnud, ja mitte asjata. Tunneb ja teab oma ala,” pidas Ain oma kohuseks Maigele oponeerida, sest lihtne järelekiitmine ei oleks direktoriväärikusega kokku käinud. Sisimas valitsesid temas Elsa Lombi vastu vastuolulised tunded – kõigepealt küll vaieldamatu respekt selle naise kompetentsi ja vääramatu joone vastu, kuid kõike head tikkus ikkagi varjutama see rõhutatud jäikus ja distantsipidamine, mis inimliku kollegiaalsuse piiri kaugelt ületas. Pearaamatupidaja tundus rohkem masininimesena, robotina, kellele tuleb läheneda, ühes käes programm ja teises õlikann…

Maige Sinirand oli võtnud tavaks igal kohtumisel Ainiga just Elsa Lombist juttu teha. Küll rääkis ta tema veidrustest, mis raamatupidamise töö keerulisemaks tegid, küll ka sellest, milline tema arvates peaks üks õige pearaamatupidaja olema ja mismoodi direktoriga ühtse tiimi moodustama, kuni Ain kord küsis:

“Sa räägid nii, nagu rihiksid ise seda kohta?”

Maige vakatas. Tõstis siis pikkamisi pea ja ütles:

“Aga miks ka mitte? Kõrgharidus mul on, kogemus on, ettevõtet tunnen võibolla paremini kui tema… Miks mitte?”

“Nojah…” venitas direktor. “Seda küll, aga…”

“Oota! Ütle – kas sina oleksid selle vastu?”

Nüüd oli Aini kord järele mõelda, ja siis kehitas ta õlgu.

“Vastu-vastu… Mis siin vastu olla, aga Elsaga on mul ikkagi julge, sest tema juba mööda ei lase. Tema hoiab rahaasjadel silma peal!”

“Ja arvad, et mina ei hoiaks? Või ei oskaks hoida?”

“Noh… Ega teie kogemused ei ole just võrreldavad…”

“Tead, härra direktor – mõni õpib eluaeg ja ei saa selgeks. Teine haarab lennult ja kõik läheb nagu lepase reega!” torkas Maige solvunult ja hakkas oma pabereid ülemuse laualt kokku korjama.

“Oota, ära ole nii pire! Elsale ei saa ju midagi ette heita, et teda niisama lihtsalt kohalt lahti teha. Tema on pearaamatupidaja etalon! Mis väega talle sulge sappa panna?” küsis Ain nüüd hoopiski mitte enam direktori moodi. Nad olid Maigega liiga vanad tuttavad, et ülearust distantsi pidada.

“Noh… Vast leiaks ka. Ma olen mõelnud, et…” alustas Maige ja vakatas. Tahtmatult oli ta välja lobisenud saladuse, et Elsa Lombi kohalt lahtikangutamine on saanud talle tõeliseks elueesmärgiks.