Sihtmärk - Stella Cameron

„Mida?” Mees sihtis Bailyt pähe ja vaatas kiiresti sinna. Sama kiiresti pööras ta ka tagasi. Püssi hoidev käsi ei kõikunud hetkeski. „Sa oled päris kena naine. Oleks kahju sellist nägu ära rikkuda. Ära näe vaeva merejalaväge – ehk nõndanimetatud turvamehi oodates. Keegi ei tule täna siia. Igal juhul mitte varsti.”

Baily sisemus tõmbus kokku ja ta haaras alakõhust.

Mees ei kommenteerinud.

Hetkest kui mees liftis pöördus, teadis Baily, et ta plaanib mõrva. Kui mees ta neljandalt korruselt trepist üles katusele tõukas, oli Bailyl tunne, nagu ta oleks jätnud ilmaelu seljataha.

Mees hoidis käed Bailyst eemale. Püstolisuu tõmbles siia-sinna, teatas talle, kuhu minna ja millal peatuda. Mees oli käskinud tal vait olla ja rääkida siis, kui teda kõnetatakse.

Baily ei näinud tumehallide prilliklaaside taga mehe silmi.

Püstolisuu vankus.

Baily astus sammu ettepoole.

Taas üks tõmblus.

Taas üks samm.

„Ma ei ole teile midagi teinud,” karjus Baily ja kuulis, kuidas ta hääl pealuust läbi tungis.

Mees viipas uuesti püstoliga. Baily jooksis talle otsa, sõrmed laiali mehe silmi sihtimas. Ta põrkas mehega kokku ja mees ei vankunud, nagu poleks vankunud ka betoonmüür. Põlv, mis sihtis mehe jalgevahet, ei jõudnud sihile.

„Laske mul minna!”

Mees vajutas jalaga Baily parema jala varbaotstele – ainult niipalju, et sundida teda ettepoole kukkuma. Ja ühe kindla tõukega lükkas ta naise tagasi.

Baily karjatas kuuldes, kuidas ta kederluu raksatas. Baily varbad olid endiselt mehe jala all kinni, ka siis kui ta maha prantsatas, nii et väikesed teravad kivikesed laiali paiskusid. Külgetõmbejõu ja keharaskuse mõjul raksatas ta pea vastu maad.

„Loll mõrd.”

Sõnad kostsid kusagilt kaugelt. Tuli haaras ta jala, sööstis läbi reie jalgevahele. Ta vingerdas ja oksendas. Teadvus hakkas kaduma.

„Tõuse üles,” karjus mees. „Ära mõtlegi mul siin lämbuma hakata. Tõuse.”

Baily nägi vaid eredat, pimestavat valgust.

Mees pani nüüd talle käed külge ja sikutas. „Tõuse püsti,” käsutas ta naist.

Baily pani talle vastu, kuid rusikad põrkusid mehe kehalt tagasi. Ta nuttis.

Niipea kui mees lahti lasi, kukkus ta kokku. Enne kui ta päris maha kukkus, toetas mees teda. Hoidis ülal ja tassis, Baily parem jalg kasutuna taga lohisemas, katust ümbritseva rinnatise poole.

„Koristajad tulevad,” ütles Baily läbi meeletu piina, püüdes seista vasakul jalal. „Nad tulevad alati sellel ajal. See on siin reegel. Te tulite õigel ajal.”

Mehe naer tungis vappudes Baily ajju. Higi valgus talle silma, tegi ta riided märjaks. Valu rebestas teda, käristas ta tükkideks.

„Sa tegid asja minu jaoks palju raskemaks, aga ma annan sulle veel ühe võimaluse. Mida tõi Nick endaga kaasa, kui ta kõik need aastad tagasi Californiast tuli? Ja kus see praegu on?”

Mitte millelgi, mida ta ütleb, pole tähtsust. „Tapa mind. Ma ei tea midagi. Tapa mind kohe praegu, ma ei hooli enam. Koristajad tulevad sisse, enne kui sa siit välja saad.”

„Pane suu kinni.”

Baily karjatas uuesti. „Ma ei tea mitte midagi.”

„Pahasti küll. Aga sa aitad mind sellegipoolest.”

Baily ootas tagasitõmmatava püstoliluku klõksatust.

„Astu,” kamandas mees, toetades naist käsivarrest ja Baily hüples, põlv iga korraga peaaegu pooleks paindudes. „Olge lahked.”

Baily lõi jala vastu katuserinnatist ära.

Kaugel all paistis valget uduauru kerkimas. Keereldes, liibudes millegi külge, mida Baily ei näinud. Ta vankus ettepoole, kriimustas põlve, tundis all laiuva pehme, valge udu tõmmet. Pehme ja valge nagu vahune vesi.

„Sul pole vaja muud teha, kui öelda mulle, kuhu see on peidetud.”

„Place Lafource’is,” lausus Baily. Mis see ka polnud, kui see kuulus Boardidele, siis miks see ei peaks seal olema ja miks see ei peaks olema loogiline? Ja miks küsis mees temalt?

„Kus Place Lafource’is?”

Teadvus oli kadumas. „Majas.”

Mees raputas teda. „Kus kohas majas?”

Baily raputas aeglaselt pead ega suutnud silmi lahti hoida.

„Sellest piisab,” sosistas mees ja lasi ta lahti. „Väga kena, Sarah.”

Mees jätab ta ellu. Naine lõõtsutas ja ütles: „Baily, mitte Sarah.”

Mehe nägu tuli lähemale. „Mida sa tahad öelda?”

„Mina olen Baily Morris. Sa ei taha üldsegi mind. Sul on vaja Sarah Boardi, eks ole?”

„Sa valetad.”

„Ei valeta. Minu nimesilt on mul taskus. Mulle ei meeldi seda kanda. Baily Morris.” Ta tegi liigutuse tasku poole.

„Persse,” vandus mees. „Ma usun sind. Ja sa andsid praegu ära oma viimase võimaluse. Nüüd ma pean seda tegema.”

Nõrk tõuge naise vasaku põlve taha ja kurnatud jalg kõverdus. Baily kaldus ettepoole, karjatus jäi kurku kinni.

Baily lendas, aeglaselt, aeglaselt, käed laiali; ta pöördus õhus ringi. Hoovused pillutasid teda, jagasid hoope vastu pead. Kiiremini ja kiiremini lendas ta, sööstes pehmesse, valgesse vahtu.

5

Auto esituled paiskusid Sarah’ elutoa akendesse. Aurelie piilus välja, nägi tuttavat Audit ja taganes. „See on Nicki auto,” hüüdis ta. „Delia on ka temaga kaasas.”

Sarah kiirustas köögist, käsi rätikusse pühkides.

Mootorimürin vaibus.

„Püüame näidata, et me pole hirmust ogarad,” lausus Aurelie.

Sarah kadus hetkeks ja tuli tagasi ilma rätikuta. „Sul on õigus. Me saame kõige enam aidata, jäädes rahulikuks.”

„Õigus,” nõustus Aurelie ja libises põrandale Hooveri kõrvale, kes nägi parajasti und. Ta hingas valjusti läbi värisevate vuntside ja vingus vaikselt.

Delia avas oma võtmega ukse ja tuli Nicki ees sisse. „Vihma hakkas sadama,” sõnas ta.

„Nick!” sõnas Sarah ja tundus, nagu ta tahaks mehe juurde joosta. Kuid ta jäi paigale. „Ja sina ka, Delia. Te näete nii väsinud välja.”

„Lõpeta see draama,” lausus Delia ja Aurelie naeratas oma lemmiku sõnavaliku peale. Delia ei uskunud, et ta peaks inimeste tundeid säästes nende ümber kikivarvul käima, eriti kui ta otsustas, et nad ei vääri seda; pealegi kuulus perekonna draamakuninganna kroon talle endale. „Meie Nickiga oleme parimas korras.”

„Tulge sisse ja tehke olemine mugavaks,” kutsus Aurelie, naeratades Nickile, kes tõepoolest nägi kurnatud välja.

Mees ei vastanud naeratusele. Tema tumedad lokkis juuksed olid laubal turris, mis oli selge märk sellest, et ta on ärritatud.

Delia, punakaspruunide juustega, keskmisest pikemat kasvu naine, kellel oli just parasjagu vormikust, et lisada autoriteeti ta isikule ja teatraalsele kõnnakule, suundus toa keskele ja heitis juuksed näolt. „Istu, Sarah, Nick on mind juba teavitanud mõningatest asjaoludest, mida te täna teada saite.”

Sarah istus kohe ja hoidis pilgu maas. Tema käitumine tekitas Aurelies hämmeldust. Näis, et Sarah oli järsku kaotanud enesekindluse, ehkki ta tavaliselt ei lasknud ennast Delia diktaatorlikust maneerist häirida.

Delia pani käe Sarah’ pea peale ja silitas tema sassis juukseid. „Asume asja juurde. Meil on palju, millest rääkida. Aga vaatamata sellele pole vaja ülemäära erutuda. Ma hoolitsen kõige eest.”

Ta läks kööki ja naasis pudeli valge veini, nelja klaasi ja korgitseriga. Pudeli ja korgitseri ulatas ta Nickile. Siis seisis mehe kõrval, kuni see valas veini välja.

„Nick tuli mulle lennujaama vastu ja me lõunatasime koos,” lausus Delia klaase jagades. Ta ajas selja sirgu ja sikutas kehale liibuva valge siidkostüümi lühikest jakki. Delia oli oma firma toodete reklaami kehastus. Pehme nahk ja täiuslik jumestus paistsid vaatamata kellaajale ikka ühesugusena. Nad olid palju kordi püüdnud mõistatada, kui vana ta on, ja ta ei saanud olla noorem kui viiskümmend viis või selle ringis, kuid nelikümmend oli arv, milles tõenäoliselt ei kaheldud.

Sarah sõnas Delia poole pöördudes: „Nii et sa siis tead…”

„Minu sõbra Mary kohta?” sekkus Delia vahele ja ta kaelal tuksles soon. „Jah, ma tean. Ta võis olla surnud selleks ajaks, kui teie Californiasse jõudsite. Vaene Mary. Vaene Nick.”

Nick oli istet võtnud. Tema sinakashallides silmades oli tühi pilk.

Aurelie käsivarred kattusid kananahaga. Ta kargas püsti ning läks ja põlvitas Nicki tooli kõrvale. Ta embas meest ja toetas põse ta käsivarrele. Kui ta leiab sõnad, mida öelda, siis ta ka ütleb need välja. Liiga vähe aega on möödunud, et Nick oleks jõudnud vapustusest toibuda. Keegi neist polnud seda suutnud.

Mees vabastas käe ja puudutas Aurelie selga, jättis siis oma suure käe naise seljale. Aurelie tundis, kuidas ta sõrmed rusikasse surus. „Mul on väga kurb meel Mary pärast,” lausus Aurelie. „Kui me Pelgupaigas olime, palvetasin ma igal õhtul, et me võiksime tema juurde jääda. Nick, ma tunnen sulle kaasa.”

Delia istus langetatud päi, käsivarred põlvedel risti.

Sarah nuttis vaikselt.

„Kas sa lakkasid kunagi lootmast, et ta ükskord leiab su?” küsis Aurelie Nickilt. Ta tõusis ja tõmbas tooli Nickile lähemale.

„Ei,” vastas mees.

Aurelie uuris mehe nägu – tema sirge nina valevust, laienevaid sõõrmeid – ja kõledat eemalolekut ta pilgus. „Ma lakkasin teda ootamast,” lausus ta. „Aga ma ei lakanud kunagi lootmast.”

„Me ei teadnud, missugune on tõeline ema, kuni me polnud su ema armastusest osa saanud,” sõnas Sarah. „Aga siis me saime Delia. See juhtus tänu sellele, et Mary teadis, mida me vajame, isegi kui ta ise ei saanud meiega olla.”

„Aah.” Aurelie hõõrus nägu. „Ma hakkan kohe ulguma. Ma ei saa aru, miks kõik need inimesed kaevandusse läksid. Neid oli liiga palju, et Colin oleks saanud neid sundida.”

„Ka mina ei saa sellest aru,” sõnas Nick. Ta pani käed kukla taha ja sirutas, rind mustas T-särgis paisumas. „Arvatavasti ei saa me kunagi seda teada.”

„Kas pole võimalik, et see oli õnnetus?” küsis Sarah. „Nad läksid kaevandusse ja tekkis mingi laviin, mis pani kivid liikuma.”

Delia sõnas pisaraist läikivail silmil: „Politsei arvates ei olnud see õnnetus, aga mina mõtlen, et oli. Tõenäoliselt juhtus see täpselt nii, nagu Sarah kirjeldas. Ootamatu kivivaring.”

Selle naise anne rasketest aegadest läbi purjetada neid ilustades oli tihti olnud õnnistus. Aurelie oli mures, et antud juhul kartis Delia tõde ja mida see nende jaoks tähendada võib. „See ei olnud õnnetus,” lausus ta. „Seal oli köisredel ja see oli šahti sissekäigu juures läbi lõigatud ning alla visatud, et nad välja ei pääseks. Keegi pidi selle läbi lõikama.”

„Kas mäletate mu ema juukseid?” küsis Nick rutakalt.

Aurelie sulges silmad ja noogutas. „Need olid ilusad. Pikad ja paksud – ja mustad nagu sinul, Nick.”

„Ja samasugused sinised silmad,” lisas Sarah. „Peaaegu. Sinul on tumedamad.”

„Kas me võiksime selle teema lõpetada?” lausus Delia kiiresti. Erksus oli ta ilmest kadunud. Ta hääl kõlas vapustatult.

„Läheme põhifaktide juurde,” ütles Nick. Ta rääkis Deliale oma teooriast Colini kohta ja mida see võiks neile kõigile tähendada, kui mees on veel elus ja otsustab, et nad ohustavad teda.

Sarah tõusis püsti. Ta kõndis toas edasi-tagasi ja Hoover ärkas ning tõi kuuldavale tavapärase haugatuse. „Kas sa ei saa tal seda kommet küljest harjutada?” päris Sarah, lüües käed laksatusega põskedele. „Ta ehmatab mind iga kord ja ma vihkan seda, kui ta öösel haugub.”

„Sarah…”

„Ta ei haugu öösiti. Mitte väga tihti,” sõnas Aurelie vabandavalt, takistades Delial nägelusse sekkumast.

„Ta haugub ja ta ilastab mu vaipu.”

„Sa oled lihtsalt ärritatud,” sõnas Nick. „Me mõistame sind. Tule siia, Hoover.”

„Ta võib minu juurde majja tulla,” pakkus Delia. „Kas ma sean mõned toad sinu jaoks valmis, Rellie?”

Aurelie raputas pead. „Ei. Ära muretse, ma olen mõelnud minna ühte nendest kortermajadest Oakdale’i Häärberikeskuses. Odavamasse, mitte sellisesse nagu Nicki uhke kompleks.”

Sarah pani silmad kinni. „Mu jutt kõlab nii isekalt. Andke andeks, ma ei tule stressiga hästi toime. Ma ei ole selle üle uhke.”

„Uues Oakdale’i kompleksis on üks eramu saadaval,” teatas Nick. „Ma arvan, et isegi rohkem kui üks. Sa ju tead neid, Rellie? Neid teatakse Quartersi nime all. Tule õhtul minuga tagasi ja vaata nad homme üle.”

„Ma ei suuda uskuda, et me praegu arutame niisugust asja,” sõnas Delia. „Sobimatu on esimene sõna, mis pähe tuleb. Tänan, Nick. Ma tean, et teile ei meeldi mõte tulla tagasi elama suurde majja. Ega see oleks ka väga kauaks ajaks olnud.”

„Kas see sobib sulle?” küsis Nick Aurelielt. „Sa tead, et mul jääb ruumi ülegi.”

„Jah, aitäh.” Suurepärane, mõtles Aurelie, nüüd vahib Sarah teda, otsekui oleksid talle kihvad kasvanud.

„Sul pole siin midagi häda,” ütles Sarah. „Jäta see mõte.”

„Minu juures on ta lähemal Poke Aroundile,” sõnas Nick kangekaelse visadusega, mis oli äratuntav kohe, kui ta kandiline lõug kerkis ja tavaliselt humoorikas suu kriipsuks tõmbus.

„Miks peab Aurelie Poke Aroundile lähedal olema?” tahtis Delia teada.

Aurelie oli seda hetke peljanud. „Ma hakkasin seal tööle. Sain seal täna koha.” Ta oli isegi lootnud, et Nick võis Deliale selle uudise teatada. Pahasti küll, et nii polnud juhtunud.

Delia vaatas kõigile kordamööda otsa. „Sul on töökoht New Orleansis,” ütles ta Aureliele.

„Ma tulin ära.”

„Sa tulid ära? Sa ei öelnud mulle midagi, kui sa koju tulid.”

„Oleksin pidanud ütlema,” lausus Aurelie. „Kuule, ärme sellest praegu enam pikemalt räägime. Mul on juurast kõrini. Võin küll veel meelt muuta, aga mul on vaja vaheldust. Ja ma pean olema siin koos teiega.”

Delia avas suu, siis Aurelie nägi, kuidas ta hetkeks viivitas, enne kui vastas. „Tore, et sa siin oled,” lausus Delia. „On hea koju tulla, kui oled väsinud.”

Aurelie naeratas talle, kuid ta teadis, et veel kuuleb oma kraadi kasutamisest ja kuidas pealegi.

Nick niheles. Säärased vestlused tekitasid temas ebamugavust ja ta näitas seda ka välja. „Mine maga ennast välja, Sarah,” soovitas ta. „Ma tahan, et me teaksime, mis meie ümber toimub, kuni oleme väljaspool ohtu ja võime ennast lõdvaks lasta.”

„Tõenäoliselt on juba praegu ohutu,” lausus Delia ja see oli öeldud kõige eest hoolitseva ema toonil, nagu ta oli püüdnud neile ka olla.

„Tõsi,” lausus Aurelie. „Ärme ruttame ette. On täiesti võimalik, et Colin ei leia meid üles. Kui ta jäi ellu – ja tema vastutab selle eest, mis juhtus –, kas ta siis mitte ei püüa riigist välja pääseda? Ta võib nüüdseks juba surnud olla. Ta oli Maryst palju vanem.”

„Mitte nii väga palju,” vastas Nick. „Ta oleks umbes viiekümnendais.”

„Ta ei tule meid otsima ja endale tähelepanu tõmbama,” sõnas Aurelie. „Mõelge selle peale. Kas teie võtaksite selle riski, et teid seostataks nende mõrvadega?”

„Loogiline nagu alati,” tähendas Nick.

Sarah tõusis ja läks Nicki juurde. „Aga mis siis, kui press saab midagi teada? Sellega tegeleb uuriv ajakirjandus ja nad leiavad asju, mida sa ei oska iial arvata. Keegi Grove’is võib sind mäletada ja minna politseisse fotosid üle vaatama, siis öelda, et sa poleks saanud tollel ööl seal olla. Kui politsei meid ei leia, siis võivad seda teha ajakirjanikud.”