Категории
Самые читаемые

Tants läbi rukki - Erik Tohvri

16.11.2024 - 17:00 0 0
0
Tants läbi rukki - Erik Tohvri
Описание Tants läbi rukki - Erik Tohvri
Kui Erik Tohvri eelmiste romaanide "Kollaste lehtede aegu" ja "Kasevälja" tegevus toimub maal, siis "Tants läbi rukki" viib meid linna. Peategelane, ettevõtte noor ja perspektiivikas juht, puutub kokku kõigi praeguse aja probleemidega. Kirev ja vastuoluline aeg, kus paljud ammused põhiväärtused kõrvale heidetakse, põhjapanevaid otsuseid tehakse ülepeakaela ega osata vahet teha olulise ja ebaolulise vahel, ei jäta mõju avaldamata ka peategelase elule ja käekäigule. "Tants läbi rukki" leidis äramärkimist 2002. a romaanivõistlusel.
Читать онлайн Tants läbi rukki - Erik Tohvri

Шрифт:

-
+

Интервал:

-
+

Закладка:

Сделать
1 2 3 4 5 6
Перейти на страницу:

Erik Tohvri

Tants läbi rukki

Tants läbi rukki

I

Kolm päeva pärast Ain Pajupuu kahekümne seitsmendat sünnipäeva kinnitas ettevõtte nõukogu ta direktori kohale. Sünnipäeva ja nimetamise vahel ei olnud tegelikult mingisugust seost, uuemal ajal oli direktoripositsioonile jõutud isegi nooremalt, aga Ainil endal oli seda niiviisi hea meeles pidada, ikkagi nagu sünnipäevakink, kuigi hilinenud. Muidugi, tegemist ei olnud mõne superettevõttega, vaid suhteliselt väikesevõitu vabrikuga, kus tootmises töötas poolesaja töölise ringis ja nendele lisaks kontori poolel veel ligi kakskümmend valgekraed. Need valgekraed või tagumikunühkijad, nagu nimetas koolivend ja koos Ainiga juba ligi neli aastat konstruktorina töötanud Siim, jagunesid muidugi mees- ja naissoolisteks, kusjuures esimeste käes oli arvuline ülekaal: üksteist-seitse, oleks spordireporter selle arvudesse pannud. Tootmine ise aga tähendas kõigepealt metallitöötlemist, sest vabrik valmistas mitmesuguseid metallkonstruktsioone, peamiselt eritellimuste alusel. Sellega oli seletatav ka suhteliselt suur kontoritöötajate hulk, sest kümmekond nendest tegeles otseselt tootejoonistega, tehnoloogiaküsimustega ning kõige selle juurde kuuluvate arvutustega. Ka Ain ise oli alustanud joonestuslaua taga, kuid juba esimesel aastal pärast tema tööleasumist tulid arvutid ning tõrjusid kohmakad ja palju ruumi vajavad joonestuslauad välja; nüüdseks oli juba mõeldamatu, et konstruktor väikeste hiireliigutuste asemel peaks pliiatsiga paberile jutte vedama, mida tarbekorral oli pealegi tüütu ja raske kustutada.

Direktoriks saamine ei tulnud Ainile ootamatult. Hoopis vastupidi, see oli tulemus, mille poole ta viimased kaks aastat oli teadlikult liikunud, alates sellest, kui ettevõtte juhatus ta enda ette kutsus ja temalt otsesõnu küsiti, kas ta oleks valmis tehase juhtimist enda peale võtma. Muidugi mitte kohe, vaid siis, kui selleks võimalus avaneb. Või täpsemalt: siis, kui senine direktor Eldor Rasmusson oma lahutamatu viltkaabu viimast korda kabineti ukse kõrval olevast nagist võtab ja lõpuks pensionile jääb. Rasmussonil oli ettevõtte arenguloos vaieldamatuid teeneid, õigemini oli just tema see, kes kunagisest tähtsusetust artellist oli üle vabariigi tuntuks saanud väikevabriku teinud. Rasmusson otsis kokku parimad mehed, kes vastupidi üldlevinud mentaliteedile oskasid teha kvaliteetset ja kohati juuspeent, lausa filigraanset täpsust nõudvat käsitööd; see oli aeg, mil vabrik Terastooted oli spetsialiseerunud unikaalsete väikemasinate valmistamisele. Keeruliste eritellimuste kõrval tehti ka seeriatooteid, alates käsikudumismasinatest, mida kodustöötajad õhinal ostsid, kuni juuksuritele vajalike föönideni. Kord kaaluti tõsiselt ka hambaarstitoolide valmistamist, kuid sellest tervishoiuministeerium kui tellija loobus, sest kindlam oli need ikkagi hankida välismaalt spetsialiseerunud tehastelt.

Muutusid ajad ja muutusid ka tooted. Peent käsitööd teinud lukksepad saadeti riburada mööda pensionile ja neile polekski olnud enam taolist tööd pakkuda, sest nõukogude aja sünonüümiks saanud defitsiit oli minevikku jäänud ning kõik uksed kapitalistliku külluse maailma pärani lahti. Seevastu tuli ettevõttel leida uusi võimalusi eluspüsimiseks ning siin avanes jällegi direktor Rasmusseni talent, mille ta aegade muutusest hoolimata oli alal hoidnud. Just individuaaltellimused pidi olema see paljutõotav nišš, mis vabrikule Terastooted tõotas äkki tekkinud konkurentsi tingimustes anda uue elu. Kõikjal hoogsalt käivitunud ehitustegevus, mille tulemuseks olid nii seest kui väljast kõigiti elegantsed ja äärmuseni viimistletud panga-, äri- ja kauplusehooned, vajas ka selliseid asju, mida ehitusmaterjaliturg oma küllusest hoolimata siiski pakkuda ei saanud – olgu selleks siis eriprojektiga trepikäsipuud, dekoratiivsed uksekäepidemed või hoopiski välisrõdusid kaunistav raudvõrestik. Siin avanes ettevõttele uus ning paljutõotav tegevusväli. Muidugi nõudis see kõik ka vabriku sisemist uuendamist, uute tööpinkide ja muu tehnika soetamist, ning sellised investeeringud tingisid omakorda üsnagi radikaalsete muutuste rakendamist. Moodustati aktsiaselts, mille enamusaktsiad rändasid piiri taha, juhatuses hakkas kõlama võõras keel ning kogu ettevõtmine sai ka uue nime – senine vabrik Terastooted nimetati ümber tehaseks Finesteel.

Ain Pajupuu tänas õnne, et tal tehnikaülikoolis õppides oli tekkinud huvi inglise keele vastu, mida välismaal praktikal olles veelgi viimistleda sai ning mida ta seetõttu üsnagi heal tasemel valdas. Sest see oli üks, kui mitte peamine eeldus, see võti, mis talle lõpuks avas ukse ettevõtte juhi kabinetti. Juba ainuüksi see, kui ta mööda kontorit kõndides mõne välismaise külalisega lobises ja seniste kolleegide kadedaid pilke teenis, oli olnud enesetunnet kõditav; et aga juhatuse koosolekutel nüüd ilma tõlgi abita hakkama saadi, tõstis uue direktori mainet ka omanike seas – seda enam, et Rasmusseni keeleoskused olid piirdunud vaid eesti ja vene keelega.

“Õnnitlen, härra direktor!” pisteti Ainile koridoris pihku õbluke käsi. See oli Maige, üks kolmest raamatupidajannast, väikest kasvu ja blond, aga tragi olemisega noorik.

“Aitäh, kuigi…kuigi ma ise ka ei tea, kas mind peaks õnnitlema või hoopis mulle kaasa tundma,” kehitas Ain õlgu ja tundis kerget ebamugavust, et öeldu just siiralt välja ei kukkunud. Tegelikult ta ju lausa pakatas rahulolust.

“Kas sind peab nüüd teietama hakkama, kõrge ülemus?” narris Maige edasi.

“Ei, minu poole tuleb pöörduda nüüd kolmandas isikus, just nagu kuningatega suheldes,” andis Ain vastu, aga samas tekkis nende kõrvale veel üks õnnitleja, pearaamatupidaja Elsa Lomp.

“Noh, noor direktor, palju õnne ja head koostööd!”

“Tänan…” Elsa Lomp, ebamäärases vanuses, ilmselt juba üle keskea jõudnud daam, kuulus nende inimeste hulka, kellega suheldes Ain ei osanud õiget tooni leida. Võibolla segas siin omajagu ka eelarvamus, sest Elsa oli üksikuks jäänud naisinimene. Niisugune, keda tagaselja vanatüdrukuks nimetati ja kellel seetõttu arvati suuremal või vähemal määral mitte just päris tavalisi komplekse leiduvat. Aga vallaline seisus andis Elsa Lombile ka eelise, mida just direktor Rasmussen oli kõrgelt hinnanud – pearaamatupidaja ei mõõtnud kunagi oma tööpäeva pikkust ja siis, kui kolleegid juba ammu olid kodus õhtusöögi lõpetanud ning televiisorite ees istusid, põles pearaamatupidaja kabinetis ikka veel tuli. Elsa Lombil lihtsalt polnud kuskile rutata, tema oli abielus oma ettevõttega ning tuhnis hilisõhtuni selle keerukas numbrimaailmas, hoolitsedes, et kõik arvud ja nende juurde kuuluvad komakesed oleksid omal kohal.

Seekordne kohtumine nende nappide õnnitlussõnade vahetamisega piirduski. Elsa Lomp sisenes oma kabinetti ja Maili tegi selle ukse suunas paljutähendava grimassi.

“No on kuivik… Kui sa teaksid, kuidas ta võib iga numbri kallal närida!” väristas ta õlgu ja vaatas nagu abiotsivalt Aini poole.

“Näed siis – inimene on oma tööle pühendunud! Sa võiksid eeskuju võtta,” arvas mees aasimisi, aga teine võttis öeldut solvamisena.

“Arvad, et mina… et mina ei teegi oma tööd korralikult? Nojah, ülemuse asi. Pool tundi tagasi said direktoriks ja juba hakkad inimesi mõnitama…” ütles Maige, pööras vastsele ülemusele selja ja astus eemale.

“Oota’nd, mis kärbes sind hammustas! Naljast ei saa enam aru või?” muutus ka Ain tõredaks. “Siiamaani sai sinuga inimese moodi rääkida, ei tea, mis nüüd lahti on?”

“Nüüd…” Maige seisatas ja pöördus. “Nüüd on see vahe, et sina ei ole enam lihtsalt inimene, vaid direktor. Ja oma alluvatega niimoodi ei räägita!”

Ain Pajupuu koges üsna peagi, et tema ametiposti vahetus tõi kaasa ka mitmete suhete muutumise, kuigi ise ta oleks tahtnud, et kõik jääks vanaviisi. Oma arust oli ta kõigiga varem hästi läbi saanud, möödaminnes alati iga kolleegi jaoks mõne lõbustava repliigi leidnud või lihtsalt jõudu soovinud, olgu tegemist siis meistri või lihtsa töömehega. Ja talle oli ka samamoodi vastatud, mis kinnitas, et selline hea suhtumine on kahepoolne. Pärast tippjuhiks saamist tundus see kõik muutunud olevat ning ülendamine oli kaasa toonud sootuks uued suhtumised ja vahekorrad, kusjuures kogu tehase töötajaskond näis jagunevat kahte ebavõrdse suurusega leeri. Suurema leeri, seega valdava enamuse moodustasid need, kes teda kohates piirdusid vaid lühida ametliku tervitusega ja jäid ka juttu ajades tunduvalt napisõnalisemaks kui varem. Teise, arvuliselt väiksema hulga juures oli tendents vastupidine. Need olid silmnähtavalt sõnaohtramaks muutunud, naeratasid rohkem kui muidu ja tahes-tahtmatult viis Ain sellised inimesed peagi ühise nimetaja alla – pugejad. See oli omamoodi avastus, varem polnud tema ees keegi pugenud ega olnud selleks põhjustki; nüüd koges ta hämmastusega, et mõni teiste hulgas igati korralikult käituv kolleeg omavahele jäädes kummaliselt naeratama hakkas ning pajatas asju, millest arvas uuele direktorile, tegelikult aga hoopis endale, tulu tõusvat. Ning Ainil oli alguses tegemist, et sel puhul enda jaoks sobiv käitumismaneer leida – selline, mis niisugust suhtlemist otseselt heaks ei kiidaks, aga samas ei võimaldaks teisel lahkuda teadmisega, et uus direktor end uhkeks peab.

Iga uus olukord vajab sisseelamist, enne kui sellega harjutakse ning omandatakse adekvaatsed käitumismaneerid. Ka Ain veendus juba esimesel päeval, mil ta Rasmussenist maha jäetud kabineti oli oma käe järgi ümber korraldanud, et tahes või tahtmata peavad suhted ja suhtumised ikkagi muutuma, kuigi talle oli algul tundunud, et kõik võiks jätkuda vanaviisi. Algas see Marikast, sekretärist, kellega

Ainil seni oli ametiasjus vähe pistmist olnud – ainult mõni kiri või faks ära saata ehk muu paberiasi korda ajada. Küll oli talle juba siis meelde jäänud, et Marika oma lõunatunnid eriti pikaks venitab. Rasmusson oli sellele läbi sõrmede vaadanud, plika oli kenakene ja oskas oma olekuga vanamehe pehmeks teha. Aga juba esimesel päeval peale Aini uude kabinetti kolimist kõik see jätkus – Marika läks lõunale ja kadus poolteiseks tunniks. Just siis, kui Ainil oli kibekähku käskkirjade kausta vaja ning ta seda otsides sekretäri riiuli segi pööras.

“Kus sa nii kaua olid?” küsis ta pahaselt, kui oodatu viimaks ilmus.

“Lõunal käisin,” vastas tüdruk lühidalt, kuid vaatas ise kõrvale. Ilmselt sai aru, et on liiale läinud.

“Lõuna on meil pool tundi!”

Marika kergitas vaid kulme ega vastanud.

“Ma ütlesin, et lõuna on meil ainult pool tundi pikk!” ajas Ain veelgi kurjemalt oma. Talle tundus, et tüdruk sisimas tema üle muigab.

“Ma kuulsin, jah. Eks ma katsu siis edaspidi rutem tagasi tulla.”

“Katsuda pole siin midagi. Tuled ja kõik! Muidu…”

Siin sai Ain veel õigel ajal pidama, et end mitte päris naeruväärseks teha. Sest ta oli ju alles nädal tagasi end selle kokkuhoidva noortepundi liikmeks pidanud, kuhu ka Marika kuulus. Nad olid koos teinekord ka vana Rasmusseni seljataga naernud, ja nüüd…

“Muidu…?” osatas tüdruk. “Midagi jäi sul ütlemata?”

Nüüd ei aidanud muu, kui pidi minema lõpuni. Esimene päev, uus direktor, uus kord. Hetk, mil luuakse vundament kõigele järgnevale.

“Muidu istub siin varsti keegi teine, muud midagi!”

“Kas sa…” Ka Marika ei olnud endale veel muutunud alluvussuhteid teadvustanud ja alustas üsnagi sarkastilise tooniga, aga siis peatus ning lõi pilgu maha, nagu kaalutledes – kas öelda või mitte, aga jätkas siis vapralt: “Kas sa, direktorihärra, äkki liiga laialt ette ei võta?”

II

Aeg, mil Toompeal punalipp lehvis, tõi kõikjale oma kombed ja tavad. Üks sellistest oli töökohustus – iga täiskasvanud inimene, kui tal just mõnda kaalukat põhjust ei olnud, oli töökohuslane. See tähendas igaühele kohustust kuskil töötada, omada tööraamatut ja oma sissetulekut ning tingimata olla ametiühingu liige. See, et perekonnas nii mees kui naine töötasid, oli tavaliseks saanud ja oli tegelikkuses ka vajalik, kuna andis rohkem sissetulekut ja võimaldas kehvades oludes paremini ära elada. Tragid emad ajasid oma imikud hommikul kell kuus üles, torkasid vankrisse ja sõidutasid lastesõime, et sealt ise oma tööpostile kiirustada. Töö lõppedes ootas ees kõigepealt poesabades seismine, siis haarati sõimest või lasteaiast lapsed ja kiirustati koju, et hommikul jälle kõik korduks.

Ajad muutusid, aga tööharjumus jäi. Vaid vähesed pereisad suutsid peale riigipööret mingite osavate manöövrite või superandekuse tõttu haljale oksale tõusta ja oma naised igapäevatööst vabastada; enamik abikaasasid jätkas sama rada, sihiks ikkagi soov paremini ära elada, saada parem korter, auto, suvila või võimaldada endale suvine reis kuskile sinna, kuhu punalipu ajal saamine oli vaid võimatu unistus. Ka sellel ajal oli inimestel palju unistusi, kaugelt vaadates isegi reaalseid tulevikuvisioone, kuid paraku nõudis nende teostamine teinekord üsnagi radikaalseid ettevõtmisi.

Peep Sinirand oli lõpetanud tehnikainstituudi, abiellunud ja saanud imekena tüdrukukese isaks. Aga hoolimata oma diplomeeritud tehnoloogi ametist pidi ta kadedusega tõdema, et needsamad töölised, keda ta otseselt juhendas, said temast kaks, kui mitte isegi kolm korda rohkem palka. See oli töörahva riigi põhitunnus, et töölisklassi tasustati paremini kui insenere. Ja Peep Sinirand tegigi radikaalse otsuse – jättis oma ameti ning hakkas taksojuhiks. Palk oli sootuks teine, lisaks jootrahad ning need otsad, mis õnnestus teha ilma taksomeetrit sisse lülitamata. Kõik olid rahul – nii tema ise, raamatupidajana töötav abikaasa kui ka tilluke Reeli, kellele isa sai nüüd sagedamini šokolaaditahvlikese või mõne mänguasja tuua.

Ajad muutusid, vahetusid lipud ja valitsused. Peep proovis leida oma diplomile vastavat töökohta, kuid selgus, et töö saamine õpitud erialal ei olegi nii lihtne. Lisaks oli palju muutunud, tehnika üleöö uuenenud ning mees hakkas ka ise kahtlema – kas tal ongi enam kutsumust tegelda sellega, mida ta oli kunagi õppinud. Nii keeras ta taksorooli edasi, hoolimata sellest, et sõitasoovijate arv oli halbaennustavalt vähenenud. Tasapisi aga hakkas rohkem liikuma välismaalasi, tõsteti kilomeetritariife, ja mis peaasi – osteti uued ning sootuks mugavamad autod.

Päeviti tööl olles võimaldas taksojuhi amet ka väikest vaheldust – siis oli ta harjunud Reelit igal hommikul kooli sõidutama ja peale tunde tagasi koju viima. Aga kui tütar teise klassi jõudis, kuulutas ta ühel pealelõunal, et nüüdsest hakkab ta koolis käima bussiga.

“Õpetaja küsis, kes mu vanemad on, et iga päev taksoga kooli sõidan. Arvas, et vist väga rikkad inimesed! Siis ma ütlesin, et mu isa on taksojuht ja…” Reeli nuuksatas. “Ja… ja poisid hakkasid narrima, et voorimehetütar!”

“Misasja? Voorimehetütar, kust nad selle sõna võtsid?” imestas isa.

“Ma ei tea! Ma ei teagi, mis see voorimees on, aga nii nad mind nüüd hüüavad!”

“Voorimees, jah… Voorimees oli vanasti see, kes hobuse ja tõllaga linnas inimesi sõidutas. Igapidi austusväärne amet,” lohutas Peep tütart, aga sellest ei olnud abi. Esimest korda tundis mees, et Maige kaljukindel otsus – Reeli eliitkooli panna – polnudki vast nii hea kui algul tundus. Taksojuhi ja lihtsa raamatupidaja laps…

Kurat võtaks, ka sel neetud nõukogude-ajal oli midagi head. Niisugust seisuse järgi narrimist koolis küll ei mäleta… mõlgutas Peep mõtteid, takso aknast möödajalutavaid inimesi jälgides. Siin, tänaval, ei saanud küll aru, et midagi oleks muutunud, et peaks neidsamu möödajalutajaid korraga hakkama liigitama rikasteks ja vaesteks, omanikkudeks ja töölisteks, tõllas sõitjateks ja – ptüi – , voorimeesteks… Tänav oli kõikide jaoks, siin olid kõik võrdsed, kui just… Tõepoolest, seal pargipuude all pinkide juures sorteeris taksojuhtide poolt Prügi- Juhaniks ristitu prügikastide sisu, tegeles oma igapäevaste toimetustega ja teda ei saanud kuidagi teiste tänaval kõndijatega ühte klassi liigitada.

1 2 3 4 5 6
Перейти на страницу:
Тут вы можете бесплатно читать книгу Tants läbi rukki - Erik Tohvri.
Комментарии